INTERVJUU | Karl Andre Vallner: mulle meeldib olla realist

25-aastane väravavaht Karl Andre Vallner on kohalikul jalgpalliskeenel tiirelnud ligi kümme aastat. Jalka uuris, mis mees FCI Levadia postide vahel seisab.

Vallner rääkis ajakirjale Jalka avatud kaartidega väravasse sattumisest, enesekindlusest, perekonna toest ja stipendiumi mõjutustest, aga muidugi ka tõusvas joones liikuvast klubikarjäärist ja koondisesse jõudmisest. Head lugemist!

Klatime alustuseks ühe fakti. Internet ju ei valeta: eestikeelne Vikipeedia ütleb, et Karl Andre Vallner on FC Flora kaitsja.

Ei ole vaadanud (naerab – toim.)! Aga olen tõesti Floras mänginud, aasta aega laenul noortes. Ma isegi ei tea, miks... aga mingil hetkel mind saadeti sinna, et rohkem mängida saaksin. Eliitliiga oli. Aga kaitsja ma enda meelest ei ole!

Omal ajal oled ikkagi platsil ringi lipanud – räägi, kuidas üldse väravasse sattusid.

Nagu esimene treener on öelnud: esimese trenni põhjal vaatas, et ega minust mujal asja ei ole. Ütles, et jalaga ma eriti hea ei olnud, aga seda ma uskuda ei taha (naerab – toim.)! Nii see läks. Aga olen hiljem ka väljakul olnud, näiteks siis, kui trennis randmeluumõra sain. Pool hooaega olin väljakul ja kohe meeskonna parim väravakütt, väga mõnus oli! Võibolla seetõttu meeldib jalaga ka mängida.

Nüüd sind hinnatakse hea jalaga mängu poolest. Sealt see tulebki?

Arvan, et see kõik on tegelikult julguse taga. Igaüks oskab, kui harjutada ja tahta, aga julgust on keerulisem õppida. See kas on või ei ole. Kas oled noorena sellega harjunud või ei ole.

Kas noorena proovisid ka teisi spordialasid?

Olen tegelikult päris palju ringi liikunud. Tennist mängisin kaks aastat ja siis väikese pausi järel veel kaks aastat, käisin ka korvpallis, peotantsus... Arvan, et kõiki pallialasid olen proovinud, kas siis sõpradega või kooli esindades.

Miks siis jalgpall, mitte peotants või midagi muud?

Peotants võibolla mitte, aga tennis meeldis mulle tõesti. Aga ühel hetkel ei olnud enam kooli kõrvalt mõlema jaoks aega, pidin valima. Tol hetkel mõjutas äkki see, et jalgpallis oli nii palju inimesi ümber, sõpru ja tuttavaid. See tõmbas rohkem.

Oled pärit Loolt ja alustasid jalgpalliga seal, klubis FC Tiigrid. Tegelikult väike klubi, aga väga palju tublisid jalgpallureid kasvatanud. Mis on nende edu saladus?

Kuidagi on juhtunud nii! Rääkimata nendest, kes on ära lõpetanud või meestejalgpallini ei jõudnud, olid minu grupis [Michael] Lilander, [Magnar] Vainumäe, noorematest [Karl Jakob] Hein ja teised... Mängumehi on sealt tulnud küll.

Keskkond, milles alustasid, ei olnud just... tänapäevane.

Jah. Olime Loo Tiigrid, aga trenne ja mänge oli Lool minimaalselt. Seal ei olnud võimalusi. Kooli staadion on nüüd korda tehtud, aga see on ehk kümmekond aastat olnud. Kui mina noor olin, siis seda ei olnud. Oli variant teha trenni kohalikul muruplatsil, kus oli kaks ilma võrguta väravat, või sõitsime linna ja tegime seal, kus parasjagu plats vaba oli. Talvel saaliga oli samamoodi.

Olid kümnene, kui liitusid Tallinna Kaleviga. Räägi selle tagamaadest.

Meil oli Lool hea vanusegrupp, aga mingil hetkel jooksid kõik laiali. Ma neid põhjuseid täpselt ei teagi, aga mäletan, kui ema tuli tuppa ja ütles, et nüüd on Kalevisse minek. Ega ma tol hetkel kõige rõõmsam ei olnud, aga nüüd ma kindlasti ei kahetse, et tema poolt selline otsus tuli.

Kui palju vanemad su jalgpalliteel rolli mängisid?

Ema jaoks ei ole jalgpallur olnud kunagi amet, mida ta mulle sooviks. Ta siiani utsitab, et äkki leidub midagi ohutumat ja toredamat (naerab – toim.)! Isa on alati olnud olemas ja aidanud, näiteks filminud. Kunagi ta ehitas omast vabast tahtest Kalevile kodulehe ja hakkas sinna postitama. Ja muidugi vanaisa, kes ei ole ilmselt ühtegi mu mängu vaatamata jätnud. Kindlasti vaatab ta ka Eesti liigat rohkem kui mina – kui külla lähen, saan alati kõik tulemused teada! Toetus on olemas, selle taha midagi ei jää.

Kalevisse jäid kauaks, aga nagu mainisid, olid vahepeal ka Flora mängija. Aasta oli 2013. Oli seal samuti vanemate suunamist?

See oli pigem isegi treenerite poolt, et rohkem mängida. Meil oli oma punt, millega mängisime liigat, aga lisaks oli võimalus Florat esindada U17 eliitliigas, kus Kalev ei osalenud. Treener valis mõned mängijad välja ja neil oli Floraga mingi kokkulepe.

Tõsisemalt tol hetkel üleminek õhus ei olnud?

Mina sellist varianti küll ei tea, jah.

Floras oleksid pidanud kindlasti ootama, aga Kalevis said juba järgmisel kevadel kõrgliigas debüüdi tehtud. 15. märts 2014.

Päev enne mängu sain teada, et teised kaks väravavahti olid haiged või vigastatud... neid emotsioone ma ausalt öeldes ei mäleta, aga see hetk on silme ees, kui lumetormis väljakule astusime. Vastas oli Levadia. Rimo Hunt, Ingemar Teever... mina olin nädal aega tagasi 16aastaseks saanud, see oli üldse esimene aasta meestejalgpallis. Natuke hirmuäratav ja tulemus oli, nagu ta oli (0 : 8 – toim.). Aga mul on hea meel, et sain nii vara maitse suhu, mis sest, et maitse polnud kõige parem.

Kalev oli tol ajal üldse väga värvikas punt. Meenub midagi mälestusväärset?

Mäletan seda, et tol 2014. aastal esindusega olles ei saanud ma kordagi aru, mida treener tahtis (naerab – toim.). Zamogilnõi rääkis ainult vene keeles, aga mul noore poisina polnud õrna aimugi, mida ta ütles. Ketukaid saime tol aastal kõvasti, Levadialt teine mäng oli vist ka 0 : 9. Mängijad ei olnud meil kehvad, seal oli noortekoondisest poisse, aga hea karastav aasta oli kindlasti. Kui pärast on alati olnud see tunne, et tahan mängida ja pole vahet, kes on vastane, siis toona küll vahepeal mõtlesin, et kurat, loodan, et mind nüüd mängu ei panda... kuidagi ei kippunud. Kolm mängu sain kirja ja nägin ära, mida meestejalgpall endast kujutab.

Mäletan seda, et tol 2014. aastal esindusega olles ei saanud ma kordagi aru, mida treener tahtis (naerab – toim.). Zamogilnõi rääkis ainult vene keeles, aga mul noore poisina polnud õrna aimugi, mida ta ütles.

Paar nädalat pärast debüüti mängisite Paidega 1 : 1, mängu järel said anda elu esimese intervjuu. Ütlesid, et tahaksid Daniil Savitskit asendada, mitte jõuda koondisesse või välismaale. Selline eestlaslik tagasihoidlikkus.

Jah, arvan, et selline mu isiksus ongi. Ma ei karju kõigile, et olen nii hea või tahan kuskile jõuda. Ajan vaikselt oma asja. Tol ajal ei osanud ma ilmselt mõeldagi, et võiksin kunagi koondises olla või profijalgpalluriks saada. Jalgpall oli asi, mida olin noorusest saadik teinud ja nautinud. Elasin päev korraga. Aga seda intervjuud olen paar korda hiljem vaadanud ja väga raske on (naerab – toim.)!

Savitski mängisid lõpuks pingile 2017. aastal. Oledki võtnud karjääri samm-sammult või oma peas seadnud ka suuremaid sihte?

Tol ajal kindlasti mul mingeid suuri sihte ei olnud. Tulin koolist koju ja sain minna jalgpalli mängima! Aga olime esimene aastakäik, kellele stipendiumit maksti – sain aru, et sellega võib raha ka teenida. See oli kindlasti boonus ja andis motivatsiooni. Alates Kalevi viimastest aastatest hakkas ka isiklik ambitsioon tõusma. Mõtlesin, et äkki võiksin mängida Eestis paremas klubis või välismaal? Mingil hetkel sain ka noortekoondises proovida, see oli teistsugune maailm ja aitas kindlasti kaasa. Järk-järgult on ambitsioon tulnud.

2017. aastal lõpetasid ka gümnaasiumi. Räägi oma haridusteest.

Ülikoolis olen samuti käinud ja selle lõpetanud. Kõigepealt läksin ema suunitlusel õigusteaduseid õppima, aasta õppisin, aga siis jätsin pooleli. Tagantjärele kahetsen. Kuidas ilusti öelda... arvasin, et kõik on hästi, mängin jalgpalli, teenin stipendiumi ja midagi muud tegema ei pea. Sain aasta kuidagi tehtud, aga ei nautinud seda üldse. Aga siis läksin kehakultuuri õppima, mõttega, et see aitab ka jalgpallikarjäärile kaasa. Eelmisel kevadel lõpetasin ja tahaksin minna veel õppima, nüüd midagi hoopis teistsugust. Et hoida aju töös ja areneda teistes valdkondades.

Käisid kaitseväes. Mida see kogemus õpetas?

Kohe peale gümnaasiumit läksin, jah. Kaheksa kuud. Pikk laager, kus pandi roomama ja jooksma ja asju tassima... Mingitel hetkedel oli raske, eks vaimset tugevust andis juurde. Meil oli palju jalgpallureid. [Robert] Kirss, [Kaspar] Paur, [Maksim] Gussev. Nemad pääsesid kergelt, kolme kuuga. Seda päeva mäletan küll, kui nad talvel tulid ja ütlesid, et lähevad nüüd minema. Panid asjad kokku ja läksidki! Ise vaatasid aknast ja teadsid, et viis kuud ootab veel ees. Aga eks tagantjärele jääb ikka pigem hea meelde. Võitsime saalis pataljoniga turniiri ära, ülemused olid ka mõistlikud ja vastutulelikud. Sain mingist hetkest trennides ja mängudel käia.

Oled alates 2018 kevadest olnud Eesti kõrgliigas püsivalt esiväravavaht. Kui tagasi vaatad, siis mis hetkel sai jalgpallist sinu jaoks a ja o? Mis hetkest pühendusid maksimaalselt?

Arvan, et see oli viimane aasta Kaleviga. Terve hooaeg. Pärast kaitseväge olin Kalevis veel kaks ja pool aastat, koroona-aasta ka. See aitas kaasa. Pärast kaitseväge oli lõpuks vabaduse tunne ja võtsin võibolla natuke vabamalt, ei pühendunud sajaprotsendiliselt. Aga 2019 olin juba rohkem jalgpalli juures ja kui koroona tuli, siis andsin endale võimaluse. Jooksin natuke rohkem kui vaja, tegin jõusaali natuke rohkem, üritasin toitumist jälgida. Kehaliselt andis see palju juurde ja kandus mängudesse edasi.

Kas oled olnud mingil hetkel lähedal ka sellele, et enam ei viitsi?

Lõpetamisele otseselt mitte, aga mingil hetkel küll... See võiski olla esimene aasta meestes, 2014. Noortes oli lõbus ja mõtlesin, et kui keegi ei suuda väravaid lüüa, siis lähen löön ise. Mõtlesin treeneriga rääkima minna, et ta mind ründajana kasutaks. Teadsin, et mul on oskused olemas. Ma ei tea, kui lähedal see tegelikult oli, aga varsti tulid stipendiumid ja kui sain aru, et saan väravas raha teenida, siis otsustasin jääda.

Kalevis oli sul nende aastate jooksul päris huvitav nimekiri treenereid, alustades Tarmo Rüütlist ja lõpetades Dmitrijs Kalašņikovsiga. Kes sinu karjääri kõige rohkem mõjutanud on?

Lihtne vastus: see üks treener, kes alati seal oli. [Daniel] Meijel. Tema tõi mind noortest meestesse ja oli duubli peatreener, kui võitsime teise liiga. Ta oli alati olemas. Inimesena on temaga ka hea rääkida, tal on vägev teadmiste pagas. Kalev tahtis teda korduvalt peatreeneriks, aga ta eelistas noortega jääda. Nüüd, kui ta on peatreener, on Kalev parem kui kunagi varem! Aga toon välja ka noortetreenerid, kes meil olid – Paul Kask, Ander [Aaviku], Atko [Väikmeri] –, kes viitsisid meiega neil kümnetel ja kümnetel turniiridel käia, kust karikaid koju tuua. See andis jalgpallipisiku.

Kaleviga jätsid hüvasti 2020. aasta lõpus. Oli Levadiasse edasi liikumine lihtne otsus?

Oli ja ei olnud ka. Kõige kurvem hetk oli hooaja eelviimane mäng Narvas, kus viigiga sai selgeks, et me ei jää püsima. See bussisõit tagasi ja kodus olemine... reaalsuskontroll. Esiliigas ei oleks olnud küll enam tahet mängida. Aga veidi mõtlesin juba enne, et peaks tegema sammu edasi, et ehk olen midagi näidanud. Ei olnud kerge, aga oli ainuõige otsus.

Tahaksin uskuda, et pärast 2020. aastat oli sul teisigi variante.

Eestis ikka oli, jah. Oli võimalik igasse linna minna. Aga kui Levadia andis huvist teada, siis ma ei kahelnud. Nad ei olnud ainuke tipptiim valikus, aga midagi nende juures tõmbas. Ma ei kahelnud kordagi.

Kas karjääris on olnud ka olukordi, kus oled pidanud pakkumistele raske südamega ära ütlema?

Tegelikult väga ei ole. Tol ajal lendas Kalev natuke radari all. Võid hästi mängida, aga kui noortekoondisesse on võtta poisse Florast või Levadiast, siis väga keegi Kalevi poole ei vaata. Ka nüüd, kui noored on hakanud häid mänge tegema, saavad nad 20–21aastastena alles esimest korda koondistesse, kuigi nad ei olnud ju enne halvemad. Tõsiseid variante ei ole olnud.

2021 kevadel said mälestusväärses koroonaaknas esimese kutse rahvuskoondisesse, kusjuures korraks tundus, et pead kohe ka mängima.

See võib olla tõesti üks kahetsus, et esimest mängu ei saanud siis Tšehhi vastu. Võeti kolmandaks, aga esimesed kaks kukkusid ära – ja siis ma ikka ei mänginud! Natuke kehv maik jäi suhu, aga olen pärast treeneriga rääkinud ja ta selgitas, et tol hetkel oli vaja noorele koosseisule seljataha kogemust. Olen sellega rahu teinud, oli nagu oli. Aga tol hetkel oli küll kahju.

Debüüdini jäi veel kaks aastat – lõpuks tuli see 8. jaanuaril 2023 Islandi vastu. Tõrjusid penalti, seis lõpuks 1 : 1. Oli värin sees?

Pigem ei olnud. Kuna olin kaks aastat olnud kaasas pea igal kogunemisel, siis teadsin, mida oodata ja kuidas mängida. Läksin väljakule mõttega, et teen, mida oskan, ja ei mõtle üle. Arvan, et võin debüüdiga rahule jääda.

Oled nüüdseks üsna regulaarne nimi koondise koosseisus, kuid praegu vist eelkõige ikkagi kolmas number. Kuidas sellele rollile vaatad?

Olen rahu teinud. Alguses ikka mõtlesin, et tahaks kohe võimalust saada, aga kui reaalselt olukorda hindad, siis üks väravavaht on Inglismaal ja teine mängib Euroopa liigades. Ja mina olen siin Eestis. Praegu ma liiga palju selle peale ei mõtle, hea meel on valikus olla ja küll neid mänge tuleb. Annan endast parima.

Eesti väravavahtide saatus võibki olla omapärane. Sergei Pareiko oli 32, kui esikindaks tõusis. Lõpuks 65 mängu ja vaieldamatu koondise legend.

Täpselt. Kunagi ei tea, tuleb alati valmis olla.

Mis on sinu senise karjääri suurim saavutus või mille üle oled kõige uhkem?

Võitudest... iga karikas on tore, aga esimesel hooajal Levadiaga Premium liiga võitmine on jäänud hästi meelde. Võitsime tegelikult kõik kolm karikat. Aga ka üldse esimene, esimesel aastal meestes, kui II liiga võitsime – see on eredalt meelde jäänud. Läksin täiesti uude keskkonda, ei teadnud, mida oodata, kas saan üldse hakkama. Aga läks hästi, tuli välja. Kõige õnnelikum olen tegelikult selle üle, et suudan püsivalt taset hoida. Ebaõnnestumisi tuleb ikka ette, aga kõigest on võimalik üle saada. Nüüdseks on mul üle 150 mängu Eesti kõrgliigas ja stoppnupule vajutama ei kipu. Tahan iga päev saada natuke paremaks.

Nüüdseks on mul üle 150 mängu Eesti kõrgliigas ja stoppnupule vajutama ei kipu.

Eesti koondises, Eesti tippklubis, Eesti meister... Mis edasi?

vot! Ei teagi. Arvan, et... Sisimas ikka mõtlen, et mingid head mängud on all ja kus võiksin hakkama saada, aga üritan konservatiivne olla ja mitte liiga kaugele ette vaadata. Ei mõtle järgmisele aastale või sellele, kus võiksin viie aasta pärast olla. Kui keskendun sellele, et järgmises mängus olla hea ja tulla sel hooajal Eesti meistriks, teha võimalikult palju nullimänge, siis küll minu auhind õnnestumiste korral kätte jõuab.

On sinu vastu ka välismaalt huvi tuntud?

Mingid jutud ikka kõrva on jõudnud, aga need on kõigest jutud. Otse ei ole mulle keegi midagi pakkuma tulnud.

Luba endale korraks unistada. Kus tahaksid mängida?

Kes ütleks ära Premier League’ile? Aga reaalselt tugevas Euroopa liigas mängida oleks juba väga kõva sõna. Paljud ei ole seda kogeda saanud. Olla põhiväravavaht tugevas Euroopa liigas, see võiks olla unistus.

Kas Arsenali fänn oled endiselt?

Jah, ikka, terve elu. Tore, kui oma poiss ka seal mängib. Elan ikka kaasa neile.

Eelmine vastus oli taas eestlaslikult tagasihoidlik – ka unistustes mitte Arsenali esikindaks, vaid ükskõik milline tugev liiga sobiks.

Mulle meeldib olla realist. Ei hakka endale hulle mõtteid pähe panema.

Kas on keegi, kellele väravavahtidest alt üles vaatad, kelle pealt õppida üritad?

Kunagi väga meeldis Jens Lehmann. Ma ei tea, miks, sest ta on minu täielik vastand, väga vokaalne ja vahepeal tegi täitsa hulle asju väljakul. Ma ei ole temalt midagi õppinud, aga väga meeldis. Tänapäeva väravavahtidest ikka need, kes võtavad julgelt osa jalaga mängust. Ei ole kümme mängijat pluss väravavaht, vaid on 11 mängijat. Ederson, Alisson, ter Stegen. Oodatud nimed, aga nad on ka parimad.

Kes on kõige parem mängija, kellega oled koos mänginud?

Häid mängijaid on palju, eks nad kõik Eesti koondises ole praegu. Pean väga lugu Karol Metsast. Tema professionaalsus; see, kuidas ta annab endast treeningutel alati parima ja on mängudes liider. Ta aitab alati, kui kellelgi on abi vaja. Liider, aga alandlik inimene, ei ole pilvedesse tõusnud. Eks ta seepärast ka hetkel nii kõrgel tasemel mängib.

Millega vabal ajal tegeled?

Mulle meeldib liikuda. Üritan päevas tund-kaks olla väljas, elukaaslasega jalutada või sõpradega kettaid loopida. Kui keegi kutsub kuskile, kus sporti saab teha, näiteks korvpalli mängida, siis ma ei ütle kunagi ei, kui vaba päev on. Isegi kui on üks vaba päev üle mitme nädala. Mulle lihtsalt meeldib liikuda! Aga loen ka raamatuid, vaatan sarju-filme, nagu inimesed ikka.

Lepingus ei ole punkti, et väravavaht korvpalli mängida ei või?

Sõna-sõnalt ei ole kindlasti (naerab – toim.)! Eks tuleb mõistlik olla. Kui endale haiget ei tee, ei saa keegi midagi öelda.

Mida ütleksid noortele jalgpalluritele?

Mulle meeldib see mõte, et proovi olla iga päev natuke parem. Jõuad, kuhu jõuad. Ei pea, käed laiali, rind kummis, ringi käima. Aja oma asja ja küll jõuad, kuhu väärid.