Tühine olümpiakuld või miljonid? Pikamaajooks on kolinud staadionilt tänavale. Tiidrek Nurme: „Võiksin samuti rahamasinas tiirelda, aga mul on missioonitunne“

Staadionil teenivad kergejõustiklased penne võrreldes sellega, mida pakutakse tänavajooksude eest.

(Spordi)maailm on materiaalne. Kuulsus ja au on asendunud rahaga. Võistelda tuleb seal, kus rohkem makstakse. Maratonijooksja võib olümpialt saada kaela kõigest mõnesajaeurose kuldmedali ja riigilt preemiaks kommiraha, ent üks kommertsvõistlus toob superstaarile sisse üle poole miljoni: 300 000 eurot stardiraha, 150 000 eurot võidu, teist sama palju rekordi eest, lisaks mõni rahapakk sponsorilt... Miks raisata energiat ja aega tiitlivõistlusele, kui keha kannatab aastas kolm maratoni? Nii viskad ju kolmandiku teenistusest tuulde.

Tippmaratoonarid väisavad haruharva olümpiat või MM-i, ent asi läheb aina kehvemaks: juba on ka 10 000 meetri jooks tänavale kolinud, kergejõustiku Teemantliiga kavas seda enam pole.