Eesti koondise parimad ajad peaksid õige pea kätte jõudma. Pole palju jäänud, kui paljuräägitud 1999. aasta põlvkond jõuab parimasse mängijaikka.

Peatreener Jukka Toijala on toonitanud, et koondis vajab järgmise sammu astumiseks mängijaid, kes on a) tugevates klubides) ja b) valmis kandma liidrivastutust. Loomulikult läheb vaja ka tublisid rollimängijaid, aga ilma individuaalselt tugevate palluriteta pole Eestil EM-finaalturniiridel midagi teha. Ja kui vaadata, kes meie omadest on n-ö otsustajad, kisub pilt üsna nukraks. Jah, aega veel on, aga mitte liiga palju.

Hispaania kõrgliiga

Kristian Kullamäe (Bilbao, 3 võitu, 1 kaotus)
4 mängu, keskmiselt 17 minutit, 8,3 punkti, 1,3 lauapalli, 1,3 söötu

Alustame positiivselt. Bilbao on hooaja alguse võitudega ootusi isegi pisut ületanud ja kui nii edasi läheb, ollakse konkurentsitihedas Hispaania meistriliigas veerandfinaalikursil. See oleks igal juhul suur õnnestumine, sest viimati suudeti kaheksa sekka pääseda hooajal 2019/2020. Kullamäe pole seni ootusi ületanud, aga kindlasti mitte ka petnud. 24-aastase tagamehe jaoks on kõige tähtsam tõestada, et ta saab Euroopa tugevaimas rahvusliigas hakkama. Vähemalt seni läheb kõik selles suunas. Keskmiselt 30 minutit ja 15 punkti ongi liiga optimistlik oodata, aga olukord on selgelt parem kui kaks hooaega tagasi Burgoses.

Kui Eesti koondises tegutseb Kullamäe tavaliselt mängujuhi positsioonil, siis Bilbaos on ta „number kahe“ ehk viskava tagamängija rollis. Kindlad mängujuhid on Alex Renfroe ja Melwin Pantzar, oma positsioonil jagab Kullamäe mänguaega ameeriklase Adam Smithiga. Kuigi peatreener Jaime Ponsarnau eelistus kuulub pigem Smithile, pole kuskilt otsast näha, et Kullamäe mänguaeg võiks edaspidi drastiliselt langeda. Kohalikku meediat sirvides ei paistnud, et Bilbaol on mõttes koosseisus muutusi teha ja kui võidud tulevad, pole selleks ka mingit põhjust.

Artur Konontšuk (Granada, 0-4)
4 mängu, keskmiselt 13 minutit, 4 punkti, 1,5 lauapalli, 0,5 söötu

Esimene hooaeg nii tugevas liigas peabki olema raske.