KOMMENTAAR | Kuidas spordis konflikte lahendada. Korvpallis Pahvi ja Keila vastasseisus tegutseti briljantselt, aga laskesuusatajad, Audentes ja vehklejad kukkusid läbi

Peep Pahvi ja Keila korvpallikooli vastasseisu lahendus peaks Eesti spordis etaloniks jääma.

Kui üle-eelmisel nädalal lahvatanud suurejoonelist skandaali, kus Keila korvpallikooli esindusmeeskonna peatreenerile Peep Pahvile näidati ootamatult ust, oleks lahendatud Eesti spordile omasel moel, siirdunuks vallandatu tootvale tööle, väikelinna korvpall oleks kiratsema jäänud ja kohalik rahvas lõhestunud. Oli ju Pahv üle tosina aasta olnud Keila korvpalli käilakuju, või nagu fännid skandeerides väljendusid: „Peep on Keila!“ Õnneks juhtus midagi enneolematut: ette astusid inimesed, kes suutsid lõhkirebenenud kogukonna kokku traageldada.

Eesti spordis on suuremaid ja väiksemaid skandaale pidevalt ning neist pole pääsu ka tulevikus. Ajakirjanikud rõõmustavad, et on tööd ja klõpse, aga enamasti on see rõõm läbi pisarate, kui vaadata, millist kahju tehakse spordile, vastavale alale ja inimestele. Peaaegu alati tuleb tõdeda, et konflikt on ääretult totter, sest seda saanuks kui mitte vältida, siis vähemalt lahendada. Mõistagi, spordiinimesed on kõvad kivid, aga ikkagi... Õnneks on nüüd kümnete etalonide kõrval, kuidas erimeelsusi lahendada ei tohiks, üks näide, kuidas seda tegema peaks. Ehk võetakse õppust.