Heinaru sõnul oli ta enesetunne veel 42. kilomeetri eel päris hea, kuid finišisirgel läks lihtsalt sedavõrd raskeks, et ühel hetkel ei õnnestunud naisel enam püsti seista ja viimaseid meetreid tuli sootuks käpuli läbida.

„Kui ma finišisirgele keerasin, siis alguses kukkusin või koperdasin. Inimesed hüüdsid, et kõnni ja viimase sirge tegingi kiirkõnnina. Ma ei saanud tavapärast maratoni haamrit. Olin võtnud korralikult süsivesikuid ja soolasid ja ei tundnud, et mõte hakkaks hajuma,“ meenutas Heinaru Delfile antud intervjuus.

„Jalad ei suutnud enam joosta, aga see polnud nagu kramp. Kuna finiš oli ülesmäge ja rada minu jaoks üldse harjumatult mägine, siis võibolla polnud jalad sellega harjunud ja olid pingutusest nii väsinud, et andsid maratoni kulminatsioonil lihtsalt otsad,“ lisas ta.

Maris Heinaru pronksinaisena finišis.

Heinaru jaoks oli tegemist juba karjääri 19. maratoniga, kuid varasemalt pole tal sellist asja juhtunud: „Olen alati suutnud jõu kokku võtta ja tavaliselt isegi finišisirgel kiirendada. Viimasel nädalal olen püüdnud aru saada, et mida ma valesti tegin või mis juhtus.“

Taastumine talle aga probleeme ei valmistanud: „Sellega ei läinud kaua. Tavaliselt heidangi pärast finišit pikali, aga keskmine pulss oli minu kohta isegi madal. Olin mõned minutid pikali, hingeldasin ja siis komberdasin minema.“

Sotsiaalmeedias on Heinaru finišeerimisest saanud ootamatult tõeline hitt, mida on vaadatud miljoneid kordi. Mida eestlanna ise sellest arvab? „Maraton on ilus, isegi läbi valu. Inimestele, kes seda jagavad ja vaatavad, läheb ilmselt see inimlik hetk hinge. Nad on võibolla ise midagi analoogset kogenud või siis samastavad seda enda kogemustega. Minu eesmärk ei ole näidata, et maratonil peab finišeerima veri ninast väljas ja et see ongi õige viis.“

Loe hiljem
Jaga
Kommentaarid