ANALÜÜS | Vjatšeslav Zahovaiko: oleme võimelised palju enamaks kui 0:5. Mis läks valesti?
(31)
Kujutage ette lahinguväljal kindralit, kes ütleb oma meestele: „Vastastel on tankid ja raketid, meie aga oleme eeslitega, meil pole piisavalt häid relvi ja meie varustus ei kõlba kuhugi. Me peame seda aksepteerima!“ Mina ei oleks valmis sellega leppima.
Eesti jalgpallikoondise sügist mängudeakent, mille jooksul pidime mõõtu võtma kõigepealt kodus Rootsiga ja seejärel võõrsil Belgiaga, ootasime suure huviga. Isegi võhik saab aru, et tegemist on raske väljakutsega, sest mõlemad vastased kuuluvad absoluutsesse tippu. Kui rääkida koondise tasemest, siis me räägime üksnes tulemusest, sest ainult see loeb.
Kõik teavad, et me ei ole erilised jalgpallivirtuoosid, kuid vaatamata sellele peame me alati uskuma, tegema kõike kire ja suure pühendumusega ning rõhuma enda tugevustele. Meie koondise treenerite tiim teeb oma valikuid oma jalgpallinägemuse ja mängustiili järgi, valides koosseisu selliseid tüüpe, kes suudaksid konkreetset mänguplaani realiseerida. Koosseisuvaliku üheks peamiseks kriteeriumiks on tunda hästi võistkonna tugevusi ja nõrkusi – vastavalt sellele valitakse taktika, strateegia jne.
