„Eesmärk oli muidugi medaleid võita. Mul oli sellevõrra lihtsam, et Jüri Jaansoni treener oli Mihkel Leppik. Ja Mihkel Leppik oli minu treener. Miks mul ei peaks usku olema sellesse treenerisse? Kui tema mind tippu ei vii, siis see tähendab, et minus on probleem. Muidugi tuleb kõvasti tööd teha. Õnne peale lootma ei saa jääda. Pole see ala,“ räägib Endrekson.

Tosina medali seas on 44-aastane sõudja võitnud kaks olümpiamedalit. Kuidas neid võrrelda? „Pekingi medal ja Rio medal on täiesti erinevad. Töömaht, millised treeningud siis olid – seal on suur erinevus. Saad aru, et võit on täppisteadus,“ selgitab ta.

Endreksoni sõnul võinuks 2008. aastal Pekingis tema ja Jüri Jaanson võidelda ka kuldmedali eest. „Oleks selline vorm olnud olümpial nagu aasta enne Luzerni MK-etappi võites, oleks võinud kõike võita. Paat liikus uskumatult hästi. Võistlusest mäletan, et enne finaali päev või kaks olid päris kehvad ilmad. Kohati oli laine nii kõrge, et ei tea, kas oleks startigi lastud. Vahepeal olid närvid kapi otsas. Lootsime, et keegi jumala eest starti edasi ei lükkaks. Siis see start tuli. Viimasel paarisajal meetril sain aru, et oleme medalil, aga kas teine või kolmas, saime alles lõpus teada. Surusime nina inglaste ette,“ meenutab Endrekson Pekingi olümpiamängude hõbemedalit.

Neljapaadi koosseisus võidetud Rio de Janeiro pronksmedal on Endreksonile isegi südamelähedasem, sest medalivõit tuli üle kivide ja kändude. Seejuures võinuks tema sõnul poolfinaalis ka keeruliste ilmaolude tõttu sõit väga halvasti lõppeda.

„Igihaljad“ fotonäitus tutvustab EOK 100. juubeliaastal ja ESOM 60. sünnipäeval Eesti erinevate ajastute ja erineva sisuga spordialade tippsportlaste karjääri jooksul võidetud õisi. Fotonäitust saab vaadata Viru Keskuse aatriumis 17. septembrini, seejärel liigub näitus Tartusse Tasku keskusesse.

Kuidas see lugu Sind end tundma pani?

Rõõmsana
Üllatunult
Targemana
Ükskõiksena
Kurvana
Vihasena