Kersti Kaljulaid: on täiesti normaalne olla spordirajal kohmakas ja aeglane

Vestlusringis rääkis Eesti esimene naispresident oma teekonnast harrastussportlaseks saamisel. Kuidas president Kaljulaid lapsepõlves spordipisiku külge sai? Mis on tänane lemmikala ning miks teda tihti ka rahvaspordiüritustel osalemas näeb?

„Olen üles kasvanud üheksal ruutmeetril kolme inimesega. Seega elasin ma lapsena õues ning liikusin palju. Kooliajal pani ema mind tennisetrenni, kuigi ma ise tahtsin minna iluuisutamisse. Hiljem sai käidud ka karatetrennis, kuid see keelati ühel hetkel Nõukogude Liidus ära. Loodushuvi tekkides käisime loodussõprade ringiga pikkadel matkadel. 25kg seljas iga päev, õhtul panid telgi üles ja nõnda edasi. See kõik tuli kasuks ning minu baasvastupidavus muudkui arenes,“ rääkis Kersti Kaljulaid oma lapsepõlvest.

Täiskasvanu eas jäi Kersti harrastama suvel jooksmist ning talvel suusatamist. Oma praeguse lemmikala, rattasõiduni, jõudis Kersti alles presidendiametis ning seda küllaltki kurioossel moel. „Minu ihukaitsjad olid ratturid, kes ei viitsinud joosta. Ütlesid ikka, et läheks rattaga. Nii saigi alustatud maastikurattasõidust, sest maanteel autodega koos sõitmine tundus algul hirmus.“ Kerstit võlus maastikurattasõidu juures võimalus töömõtetest puhata. „Kui sa oled rattaga metsas, siis sa tegelikult ka ei mõtle tööle, vaid kividele ja juurikatele“.

Kuna presidendil lapsena jalgratast ei olnud, siis on ta nüüd näinud palju vaeva jalgrattasõidu tehnilise poole õppimisega. „Olen korduvalt kukkunud ning mäed on minu sõbrad ainult ülesmäge sõites,“ ütleb Kersti naljatledes. „Ma arvan, et me peame ära normaliseerima selle, et sa oled rajal kohmakas, aeglane, jääd kiirematele suusatajatele ja ratturitele ette. Nad pahandavad sinuga, mõnikord põhjusega, mõnikord lihtsalt sellepärast, et neil oli paha tuju. Seda on kõigiga juhtunud, kes ei ole väga tugevad sportlased. See on täiesti normaalne tegelikult,“ julgustab Kersti inimesi sportimisega alustama ka hilisemas eas.

Kersti on järjepidev osaleja ka erinevatel rahvaspordiüritustel, kus ta peab tähtsaimaks iseenda ületamist. Oma esimestel jalgrattaüritustel osales ta 2019. aastal, kui sai finišeeritud nii Tartu Rattarallil kui Tartu Rattamaratonil. „Ma ei talu eriti hästi võistluspinget. Mulle sobivad sõidud, kus on kõik vabandused sõita hästi rahulikult.“ Neile, kes pole varem Tartu Rattamaratonil osalenud, soovitab ta alustada mitte kõige pikemast distantsist ning lisab: „Lihtsalt mine!“ Samuti soovitab ta võimalusel minna sõbraga koos. „Jah, see sõber kaob sul kohe stardist minema, kuid see polegi enam oluline, sest stardieelsed tõkked on koos ületatud.“