KOMMENTAAR | Pommirühm pani Eesti kergejõustikule pika puuga ehk Miks naudivad meie sportlased juba augustis Mojitot?
(43)
Kergejõustikuõhtul oli stardis kaheksa Eesti pommirühma liiget, kuid ainult kolm sprinterit, kaks kaugushüppajat ja üks odaviskaja.
Kurb ja piinlik on. Mati Lillialliku ees, kes eelmisel kolmapäeval korraldas Tallinna Kalevi staadionil rahvusvahelise kergejõustikumiitingu, piinlik mitmesajapealise publiku ees, kes läbi teedeehitusest umbes linna võistlust vaatama saabus ja entusiastlikult kaasa elas, piinlik nende piiritaguste sportlaste ees, kes tulid Eestimaale, et kohalikele konkurentsi pakkuda... Ainult et kohalikke sportlasi peaaegu polnudki. Kas see oli atleetide boikott või Maarjamaal polegi enam kergejõustikku?
Pärast kolmapäevast võistlust võib öelda, et Eestis on kaks meessprinterit ja üks naine, kaugushüppajaid on mõlemast soost üks, peale nende on üks naisodaviskaja, kaugushüppaja ja kõrgushüppaja (Elisabeth Pihela, kes võistles Teemantliiga etapil, mistap Kadriorus jäeti ala võistlejate puuduse tõttu ära), näputäis keskmaajooksjaid (nende hulgas laskesuusatajad Indrek Tobreluts ja Tuuli Tomingas). Õnneks aitasid suuremast hädast välja paar kümnevõistlejat, kes nii-öelda keha tegema tulid.
Eesti kergejõustiklaste – kui nad pole MM-i tasemel – hooaeg kestab Eesti meistrivõistlusteni.
Tõesti oli piinlik. Kui neli õhtumiitingu esimest ala oli läbi, irvitati publikust, et asi on positiivne, sest tulemuse said kirja suisa viis eestlast.
Naiste kaugushüpe... Ainsana oli kohal Kirsi Pruudel – müts maha tema ees –, ent kui vaadata hooaja edetabelit, suutis 21 naist tänavu tema võidutulemusest kaugemale lennata. 21 naist, kus nad olid? Jah, mõni üksik siirdus juba ookeani taha ülikooli, aga ülejäänud? Võistluste korraldaja maksis kaugemalt tulnutele kinni sõitmise ja hotellis ööbimise, kolmele parimale anti mõnisada eurot auhinnaraha, aga ei mingit huvi. Ka teiste aladega polnud asi parem. Ehk siis mis toimub?
Kaks kuud võistlemist
Aga toimub see, mis aastaid on toimunud, kurtis Lilliallik: „Meie kergejõustiklaste – kui nad pole MM-i tasemel – hooaeg kestab Eesti meistrivõistlusteni. Augustis enam starti ei tulda, on puhkus ja oodatakse järgmist hooaega.“
Ehk siis siinmail kestab kergejõustikuaasta napilt kaks kuud: juuni algusest juuli lõpuni. Selle aja jooksul tõmmatakse end sedavõrd rihmaks, et pärast tuleb jalad seinale visata. Ju irvitab valdav osa meie kergejõustiklasi, nautides mõnusat puhkust, ullikese Kristjan Čehi üle, kes hakkas võistlema juba märtsis, tuli pärast MM-il hõbeda saamist Tallinnasse ketast heitma ja keda ootab ees veel kolm võistlust. Peab vist olema püstiloll, et välishooajal 22 korda startida, arvatakse ilmselt.
Jah, sloveen Čeh, eksmaailmameister, täidab võistlustega oma pangaarvet, ent viis aastat tagasi, kui ta polnud veel keegi, oli tema võistluskoormus veelgi suurem. Siit küsimus: äkki teeb võistlemine tugevaks? Olümpiavõitja Gerd Kanter, Čehi treener, arvab, et teebki. „Võistlus on see, mis arendab, mis toob esile vead ja tugevdab vaimu. Ühelgi treeningul ei pinguta sportlane nii nagu võistlusel,“ teab Kanter oma kogemustest. „Ma nõuan oma õpilastelt võistlemist.“
Ühelgi treeningul ei pinguta sportlane nii nagu võistlusel.
Siit järgmine küsimus: miks teised Eesti treenerid ei pane hoolealuseid võistlema? Kirjade järgi on Maarjamaal 230 kutsetunnistusega kergejõustikutreenerit. Nad suudavad kamba peale üles kasvatada kaks kaugushüppajat, ühe odaviskaja ja kõrgushüppaja, kolm sprinterit...
Kergejõustikurahvaga peetud jutuajamisest koorus välja probleem, mida võib formuleerida ka küsimustena. Kas klubid ja treenerid üldse tahavad tippsportlasi kasvatada? Mis on nende eksistentsi mõte, kas üksnes noortelt pearaha koguda, et treeneritele mugav äraolemine tagada, või viia Eesti kergejõustik Euroopasse ja maailma?
Soome saatis Budapesti tänavusele MM-ile 40 kergejõustiklast, meie seitse. Põhjanaabrite sportlastest oli normitäitjaid vähe, enamik pääses starti tänu reitingupunktidele. Punkte koguti võisteldes ja mitte kahe kuu, vaid aasta jooksul.
Reitingupunktid ei huvita
Tallinna kergejõustikumiitingul jagati samuti reitingupunkte, aga meie sportlasi need ei huvita. Ehk siis nad ei soovi pääseda Rooma järgmise aasta EM-ile ega Pariisi olümpiale. „Meil on terve pinu sportlasi, kes võiksid kiigata vähemalt EM-i poole, kuid suurem osa neist ei avaldanud isegi soovi Tallinnas starti tulla ja punkte teenida, mõni loobus viimasel hetkel,“ tõdes Lilliallik. „Tahtnuks Tallinnas sprintides vähemalt rajad täis saada ja väljakualadel kaheksa sportlast starti saada, aga see õnnestus vaid kettaheites.“
Miilijooksu stardis, muide, olid laskesuusatajad, praegu treenerina töötav Indrek Tobreluts ja tema õpilane, MM-i kuues Tuuli Tomingas. „Kui nii ägedat võistlust pakutakse, siis oleks patt mitte starti tulla ja isiklikke rekordeid üritada,“ selgitas Tobreluts, nagu öeldud, endine laskesuusataja. Kergejõustiklaste rekordid on ilmselt piisavalt head, mis neid ikka parandada.
Vaat selline on Eesti kergejõustik. Kolm kümnevõistlejat ja Rasmus Mägi on maailma esikümnes, paar sportlast MM-i tasemel, käputäis ajab ookeani taga oma asja, lisaks mõni atleet, kes julgeb hooaja augustikuusse venitada, ja punkt.
Rõõmustavat siiski ka: Eestis harrastatakse kergejõustikku 107 klubis ja 43 spordikoolis ning 7779 atleeti juhendab, nagu öeldud, 230 kutselist ja 80 kutseta treenerit. Pole justkui paha.
Lõpetuseks: kergejõustikuõhtu suurimad sangarid olid päästeameti pommirühma kaheksa meest-naist, kes läbisid miilise distantsi, 40-kilone varustus seljas. Ehk siis stardis oli kaheksa võistlejat!
