Aleksei Budõlin „Igihaljad“ näitusest: medalitest veel paremad on tunded ja mälestused

Ükskõik millise alaga tegeles Aleksei Budõlin – sportvõimlemise, jalgpalli või judoga – tähtis oli võit. Judos tuli medaleid aga kõige rohkem, täiskasvanute klassis suisa kaheksa. Neid medaleid demonstreerib ta Eesti Olümpiakomitee 100. juubeliks pühendatud fotonäitusel „Igihaljad“, mida saab imetleda Tallinnas Viru Keskuses 17. septembrini.

Budõlin, kes töötab praegu Šveitsi judokoondise peatreenerina, külastas Eestit üle pika aja ning meenutas hea meelega oma edukat karjääri.

„Ma ei mõelnud, et mul on vaja palju medaleid. Ma lihtsalt tahtsin võita kõiki võistlusi. Medali võitmine on minu jaoks natuke abstraktne. Kui teed rasket trenni ja maadled hästi, tulevad medalid niikuinii. Kui fookus on rohkem mitte medalile, vaid protsessile – see meeldib mulle rohkem,“ räägib ta.

Eriti nautis ta 2000. aasta Sydney olümpiamängude pronksmedalivõitu. Olümpiamedal on eriline. „Mäletan, et viimane matš oli nii raske! Andsin kõik, mis mul oli. Alguses emotsiooni ei olnud. Loomulikult kui pärast oli medal kaelas, tundsin, et see oli väga-väga äge!“

Kes fotonäitust vaatab, adub kohe, et Budõlini medalipaelad on veidi teistsugused kui teistel Eesti sportlastel. Nimelt pole Budõlinil koduses auhinnakapis olevatel medalitel üldse mingeid paelu ning seda Sydney olümpiamedaliga juhtunu tõttu. 2010. aastal Bostonisse judoteemalisele koolitusele lennates võttis judoka särava pronksmedali kaasa, kuid see läks äraantavast pagasist kaotsi. Paar aastat tagasi väljastas Rahvusvaheline Olümpiakomitee Budõlinile õnneks duplikaadi.

„Olümpiamedal läks kaduma. Nad andsid küll uue medali, aga ei antud paela. Võtsin siis teistelt medalitelt ka paelad ära,“ selgitab Budõlin.

Ega need paelad ja ketid polegi tähtsad. „Mulle meeldib, kui medal ei ole ilus, aga on raske! Kui paned kaela peale, siis tunned, et tegid midagi. Aga medalitest veel paremad on tunded ja mälestused. Kõige tähtsam on südames,“ ütleb ta.