DELFI VIDEO PERUGIAST | Alar Rikberg: mulle ei meeldinud, et mõnel mehel kadus mängu lõpus usk ära
Eesti võrkpallikoondis alustas Perugias Euroopa meistrivõistluste finaalturniiri 0:3 (-22, -19, -19) kaotusega Vana Maailma edetabeli kuuenda meeskonna Saksamaa vastu. Peatreener Alar Rikberg nahutas hoolealuseid, kes mängu lõpus pea norgu lasid.
„Esimene geim ja mängu algus,“ nimetas Rikberg esmalt positiivseid asju. „Mängisime ilusat oma mäng, kuid tegime geimi lõpus otsustavatel punktidel vigu. Nii, nagu tahes-tahtmata juhtub, kõrgema klassiga ja aastast aastasse sellisel tasemel võrkpalli mängiv võistkond on eelisseisus. Saaks iga nädal Saksamaaga mängida, hakkaks need geimid meile kukkuma, aga praegu on see reaalsus.“
„Loomulikult pole ma rahul sellega, et meid avageimi lõpus kummitasid nii vastuvõtu-, servi- kui ka rünnakuvead, et me ise andsime selle geimi ära. Teisest geimist alates panid nad servil juurde, me jäime vastuvõtul rohkem hätta. Meie enda serv, tuleb tunnistada, oli terve mäng päris ümmargune. Kui vastane ründab üle 60%, on võrkpallis võita väga-väga raske - siis pead sa ise imesid korda saatma. See kõik algas sellest, et neil oli geimist geimi stabiilselt hea vastuvõtt. Ei leidnud me vahepeal õigeid mehi üles, ei olnud agressiivsust, varieeruvust. Ei ole nii, et seda trennis ei oleks või see meie arsenali ei kuulukski, aga serv on mingil põhjusel selline element, mis sõltub päevast, hallist ja tundest.“
„Oliver Venno ei leidnud üldse oma visetki üles,“ jätkas Rikberg servist rääkimist. „Ta pidi sisuliselt kümnesentimeetrise hüppe pealt palli lihtsalt vastaste poole teele panema, sest ei olnud see päev ja vise ei klappinud. Aga seda on varemgi nähtud. Sellisest asjast võib tulla välja ühe päevaga - seda näitasid meie esimesed sõprusmängud Tšehhiga. Avamängus olime Tšehhi vastu täiesti hambutud, teises möllasime nii, et vähe ei ole. See pole asi, mida me ei oskaks, vaid miski, mis täna välja ei tulnud.“
Kuidas servikindlust turniiri ajal parandada? „Klassikaline mängupäeva hommiku trenn ongi servi vastuvõtu trenn. See, millega me tegelesime täna hommikul, sellega jätkame ka homme hommikul. Proovime veel rohkem selle saaliga harjutada. Mõned mehed, kes ise teevad tänasest järeldusi või saavad treenerilt suuniseid, teevad väikseid tehnilisi korrektuure, sest serv on võrkpallis ainuke mänguelement, mis on mängija enda teha. Nagu penaltilöök jalgpallis või vabavise korvpallis - keegi teine sind ei sega, keegi sulle palli ette ei mängi, oled sina ja pall, sinu kaheksa sekundit ja tee oma parim sooritus!“
Kaks aastat tagasi Tallinnas Saku suurhallis toimunud EM-finaalturniiril kaotas Eesti Saksamaale samuti 0:3 (-19, -16, -21). Toonast geimide seisu vaadates oli tänane mäng väike edasiminek.
„Kaks aastat tagasi jäime selgelt suurema Saksa rongi alla. Täna püsisime mängus. Meil oli see avageim täitsa võtta. Püsisime 17:15 seisul ka kolmandas geimis. Saime natuke järele. Panime vastased natuke pead vangutama,“ rääkis Rikberg.
„Mängu lõpus ei meeldinud mulle, et usk kadus ära. Neljane vahe, üks valus punkt ja tundus, et siis oli usk kadunud. Seda ei tohi tulevikku silmas pidades lubada. Usk võib kaduda siis, kui lõpuvile on kõlanud. Mitte keegi saa teha enne mängu lõppu sellist otsust, et nüüd ma enam ei usu võitu. See on miski, millega peame vaeva nägema. Aga üldises pildis näitasime, et oskame võrkpalli mängida. Me ei kartnud seda vastast, me võitlesime nendega. Tulemus oli loogiline. Loomulikult oleks tahtnud, et siit kasvõi geimivõit näppude vahele oleks jäänud. Siit paneme edasi ja turniir on veel pikk.“
Kolmandas geimis pingile võetud nurgaründaja Robert Tähe kohta ütles Rikberg, et asi polnud tema tervises (Täht käis veebruaris põlveoperatsioonil - toim), vaid järjestikustes ebaõnnestumistes: „Selleks hetkeks, kui Robert pingile tuli, olid tema viiest viimasest servist kolm vead. Tema viimasest kuuest vastuvõtust polnud sidemängijale ükski kvaliteetselt toimetatud ja tema viimasest kuuest rünnakust olid kaks ainult punktiks löödud. Ta alustas suurepäraselt. Aga kolmandas geimis see mäng ei jooksnud enam nii hästi. Võibolla oleks pidanud isegi natuke varem selle vahetuse ära tegema. Aga sama lugu nagu Venno ja Teppani asendamisega - tuleb mängijal üks hea sooritus, pärast seda ei taha teda ju kohe välja võtta, ikkagi usud ja loodad.“
Millise mulje on viimastel päevadel näidanud Itaalia rong? „Itaalia rong on ikka korralik kiirrong, aga ka see suvi näitab, et see rong võib veidi rööbastelt maha minna. Ja võib maha minna ka ühepäevase vahega. Loomulikult on tegemist täiesti maailma tipu ja ma julgen öelda, et maailma number üks võistkonnaga praegu. Me lähme võitlema ja nautima iga punkti, iga tasavägist seisu, on ta 10. või 15. punkti peal, kui me veel püsime mängus sees. Ja loota tuleb sellele, et itaallased ise oskavad oma keskendumist kaotada. Maailmaliiga veerandfinaalis olnuks neil vastas justkui rahvaliiga meeskond, mitte hiljuti olümpiapronksi võitnud Argentina. Aga järgmisel päeval said itaallased USA-lt 0:3 tappa. Spordis on asjad võimalikud. Ka Itaaliat on võimalik väärata.“
„Itaalia avamäng Belgiaga näitas muidugi täielikku keskendumist. Nad mängivad kodupubliku ees. Ma arvan, et see on puhas nautimise koht. Naudime seda, et meil on nii meeldivalt palju Eesti fänne kohal ja samamoodi väga palju televaatajaid. Naudime ka kõiki neid Itaalia fänne ja seda suurepärast show'd,“ lisas Rikberg.
