Enne kui hakata lahkama fännisektori reeglistikku ja seal toimuvat, peame selgeks tegema, kuidas ultrafänni defineerida.

Sotsioloog Richard Giulianotti liigitab jalgpalli pealtvaatajad akadeemilises ajakirjas Journal of Sport and Social Issues nelja põhitüüpi: supporter, follower, fan ja flaneur, selgitades nende olemust järgmiselt: supporter – traditsiooniline-kuum, follower – traditsiooniline-jahe, fan – tarbija-kuum, flaneur – tarbija-jahe.

Giulianotti määratluse järgi on supporter (toetaja) inimene, kellel on võistkonnaga, näiteks klubi või koondisega, sügav ja emotsionaalne side. Sellisel inimesel on tõenäoliselt palju klubi või koondise fännitooteid. Selle põhjus võib olla soov näidata üles solidaarsust ja selle kaudu toetada klubi tegutsemist. Klubi nähakse tihti kui kogukonna südant ja sümbolit. Toetajad tunnevad klubi läbi ja lõhki, tunnevad end staadionil nagu oma kodus, isegi mõnikord seda niimoodi nimetades. Klubi vahetada on võimatu, kuna toetajad on tihedalt klubiga seotud, mõnikord isegi mitme põlvkonna vältel.

Fan (fänn) on Giulianotti arvates pealtvaataja, kes pooldab ühte kindlat klubi ja selle kuulsamaid mängijaid, mille pärast kujuneb välja suhe just selle klubiga. Fan suhestab end klubiga, kuid tema suhe klubiga on siiski märksa kaugem kui supporter’i puhul. Ka fan identifitseerib ennast fännitoodete hankimise kaudu. Fan võib olla toetatavast meeskonnast ka geograafiliselt eraldatud, eriti suurte ja kuulsate klubide puhul, kellel on poolehoidjaid globaalselt. Samas on nad klubisse väga kiindunud ja neid võib võrrelda rokkmuusikute või näitlejate austajaskonnaga, kelle suhe on võrreldes supporter’iga samuti pigem ühesuunaline ja kauge.

Follower (poolehoidja) on jalgpallihuviline, kes on pidevalt kursis, mis talle sümpatiseerivas klubis toimub, ning ta on teadlik klubi ajaloost ja identiteedist. Samas võib austus tulla ka ideoloogilisest aspektist, näiteks Roma Lazio fašistlik taust või Hamburgi St. Pauli antifašistlik taust võivad olla valiku tegemisel määravad. Samuti on ta kursis, et näiteks Liverpooli ja Manchester Unitedi või Liverpooli ja Evertoni poolehoidja ei ole samal ajal olla võimalik.

Flaneur (jälgija) on jalgpallisõber, kes on küll kursis jalgpallis toimuvaga, aga ei seo ennast ühegi kindla klubiga.

Minu arvates on need definitsioonid Eesti kontekstis omavahel segunenud, sest kogukond on liiga väike eristamaks selgemalt kirjeldatud üksikkategooriaid nende spetsiifiliste funktsioonidega. Eesti väiksuse tõttu on sedalaadi jaotusi keeruline teha ka teistes valdkondades, sellised segunemised eri kategooriate piires on Eestis üsna tavapärased. Seepärast määratleksin mina Giulianotti skaala järgmiselt: supporter ja fan-ultrafänn on pealtvaataja, kes läheb mängule iga ilmaga ja igal võimalusel. Ta on ultratribüünil meeleolu kujundaja, kellel on tihe ja kindel suhe klubiga. Follower ja flaneur on jalgpallisõbrad, kes istuvad küljetribüünil ja jälgivad mängu rahulikult, suurema emotsionaalsuseta, elavnedes vaid väravate või ohtlike momentide puhul. Samuti sõltub nende staadionile tulek mängu atraktiivsusest (kes on vastane?) ja ka ilmaoludest.

Oma bakalaureusetöös tõlgib Siim Kera Giulianotti supporter’i fänniks ja fan’itoetajaks, kuid tõdeb samuti seda, et see oleneb paljuski kontekstist ja kohast. Eesti õigekeelsussõnaraamatus on sõna „fänn“ juures toodud näiteks mõiste „jalgpallifänn“, mille vasteks on toodud väljendid „jalgpallisõber“ ja „jalgpallihaige“. Minu arvates need mõisted ei kattu. Samal arvamusel on ka Kera, kes arvab, et jalgpallisõber on pigem tavaline huviline ja rahulik pealtvaataja. Jalgpallihaige aga viitab juba pigem fanaatilisusele.

Seega on fännisektor kõige aktiivsemate ja koondisemängude puhul mehitatud rahvuslikult meelestatud pealtvaatajatega. Siinkohal tuleb toonitada, et tegemist on rahvuslikult meelestatud fännidega, sest toetatakse ju rahvuskoondist. Mitte segamini ajada rassistlike fännidega ja huligaanidega: nende eesmärk pole mitte klubi või koondist toetada, vaid otsida konflikte vastasfännidega ja solvata vastasvõistkonna liikmeid rassilise kuuluvuse või seksuaalse orientatsiooni alusel.

Omaette mõiste, mis vajab selgitamist, on „fännitribüün“ või „fännisektor“. Fännitribüün on osa staadionist, kus kogunevad kõige emotsionaalsemad poolehoidjad. Seal kehtib tihtipeale teistsugune kord, mis on mängukorraldajatega kokku lepitud, või hoopis kirjutamata reeglid. Eesti koondise kodumängudel asub fännisektor A. Le Coq Arena lõunatribüüni allosas. Selleks ongi eraldi osa tribüünist ja see kehtib kõikjal üle maailma. Nii FIFA kui UEFA on selleks kehtestanud reeglistiku, et vastasfännid on üksteisest eraldatud ja asuvad enamasti vastastribüünidel.

Fännitribüüni reeglistikku saab võrrelda pressitribüüni reeglistikuga. Ka seal kehtivad omad reeglid, mida pole kuhugi kirja pandud. Kõik ajakirjanikud teavad, kuidas seal käituda. See on kõikidel staadionitel eraldi territoorium, kus inimesed teevad tööd. Sinna ei lasta tavapealtvaatajaid ja ammugi mitte ultrafänne, sest siis muutuks ajakirjanikel mängu kajastamine võimatuks.

Koondisemängudel on fännisektorid üle maailma täidetud rahvuslikult meelestatud fännidega. Seega on välismaisel publikul oht sattuda selles sektoris konflikti. Loomulikult tuleb näha vaeva, et A. Le Coq Arena fännisektor täituks ainult Eesti koondise poolehoidjatega, et tekiks piletidefitsiit sinna sektorisse pileti hankimisel. See hoiaks ära palju arusaamatusi ja konflikte. Siis sinna pileti hankinud inimesed teavad, mis seal ees ootab.

Olles ise käinud paljudel välisklubide mängudel ja sattunud ka fännisektorisse, olen alati austanud seal kehtivaid reegleid ja tõekspidamisi. Olles ise parempoolse maailmavaate esindaja, ei hakka ma ju kommunistliku klubi fännisektorisse sattunult seletama, et mulle ei meeldi staadionil Karl Marxi ja Che Guevaraga lippude lehvitamine. See on selle klubi omapära ja ma pean seda aktsepteerima, kui tahan seal olla.

Eesti jalgpallikultuur on jõudnud arengujärku, kus selline problemaatika tekib ja seda arutatakse. Veel 10–15 aastat tagasi ei olnud see teema, sest staadion oli pea alati pooltühi ja tavapublik sai endale küljetribüünile alati istekoha. Nüüd, olles jõudnud olukorda, kus Eesti rahvuskoondise mängudel on suur publikuhuvi, tuleb tegeleda ka selgitustööga.

Ehk aitab käesolev kirjatükk selgitada, millised on jalgpallistaadionil kehtivad eripärad ja kirjutamata reeglid. Kõik see on kultuuri küsimus – on ju eri spordialadel erinevad kaasaelamise tavad. Ka jalgpalli ultrafänn käitub tennist vaatama minnes sealsete reeglite järgi: ilmselgelt ei seisa ta seal püsti ja ei ela häälekalt kaasa, eriti pallingu ajal. Sama kehtib ka näiteks kergejõustiku kohta. Kõik kergejõustiku pealtvaataja-etiketiga kursis olevad inimesed teavad, et stardihetkel peab olema hiirvaikne ja alles pärast stardipauku algab kõvahäälne kaasaelamine. Need ongi sellised reeglid, mis on kujunenud aastakümnetega. Eesti jalgpallikultuuri kiht on õhuke. Fänlusest saame rääkida heal juhul 30 aasta lõikes, traditsioonid ja käitumismallid alles kinnistuvad. Inimeste teadvusesse alles jõuab, et on olemas eraldiseisev üksus nimega fännitribüün (-sektor), kus kehtivad omad tavad ja käitumisreeglid. Aga seda rahvast seal sektoris on Eesti jalgpallile väga vaja, sest muidu ei vaataks märtsis Premium liiga mänge õnnetul Sportland Arenal mitte keegi. Just need „hullud“ ultrafännid tulevad ka lörtsi ja vihmaga oma klubi toetama.

Probleemid Eesti–Belgia mängul

Eestis on (veel) harv juhus, kui staadion müüakse täielikult välja. Sellega seoses satuvad fännitribüünile inimesed, kes ei tea, millised on seal kehtivad reeglid. Kuna Eesti ultrafännibaas pole nii suur, et tervet tribüüni välja osta, siis saavad võimaluse osta sinna pileteid ka tavapealtvaatajad, kellele on ultrafännide kaasaelamine täiesti uus ja tihtipeale arusaamatu nähtus.

Eesti–Belgia mängul oli mitu probleemset olukorda. Üks konflikt tekkis, kui Eesti koondise poolehoidja oli toonud fännitribüünile Belgia koondise poolehoidja, kes hakkas pärast Belgia väravat avalikult rõõmustama. Tuleb olla tänulik, et eestlased on põhjamaiselt uimased ja rahulikud ning seda inimest kohapeal füüsiliselt ei karistanud. Mujal maailmas poleks tal pääsu olnud. Tean seda omast käest, kui tegin sama triki kunagi Türgi–Eesti mängul Saksamaal. Siis päästsid mind eriteenistuse politseinikud. Mind taheti ka politseisse viia, kuna ma olin sakslaste jaoks vales sektoris. Kas kujutaksime ette, et Manchester Unitedi toetaja läheb Manchester City fännide keskele ja temasse suhtutakse seal sügava austuse ja poolehoiuga? Kindlasti mitte.

Teine konfliktide allikas oli see, et paljud fännisektorisse pileti hankinud inimesed ei mõistnud, miks seal püsti seistakse. Aga nii on see fännitribüünil igal pool ja alati. Paljudes fännisektorites polegi pinke, kus istuda, ja need paigaldatakse ainult UEFA egiidi all toimuvateks mängudeks, sest see organisatsioon on nii sätestanud. Jalgpalli suurriikide fännisektorites toolid klubimängudel puuduvad.

Ja nüüd intsident, millest on meedias juttu olnud. Selle eest olen mina kui fänniorganisatsiooni juhatuse liige vabandust palunud, samuti on seda teinud ütleja ise. Konkreetselt ja agadeta. Oleme teinud sellest järeldused. Me ei süüdista selles juhtumis teisi.

Eesti–Belgia mängul juhtus fännitribüüni juures inetu intsident, kus purupurjus peaga staažikas fänn Senaator sõimas fännisektori lähedale mängu vaatama sattunud tumedanahalist jalgpallihuvilist, kasutades muu hulgas inglise keeles n-tähega algavat sõna. Pildil olijad pole sündmusega seotud.