Pärast seda, kui Moon ja Kennedy oli mõlemad kõrgusel 4.95 lati kolmandat korda maha ajanud, piirasid võistlusametnikud naisi, et teada saada, kuidas võistlusega edasi minna. Pärast lühikest vestlust kallistasid sportlased sõbralikult teineteist, sest nad otsustasid kuldmedalit jagada.

Ilta-Sanomate kergejõustikuekspert Lauri Hollo kuldmedali jagamist ei poolda.

„Ma ei tea, kelle idee see kunagi oli, et nii saaks teha. See on tore, aga see ei kuulu võistlusspordi juurde,“ leiab Hollo.

Samas ta mõistab sportlaste otsust. „Selge on see, et kui sportlased on sellises olukorras näost näkku, on kulla jagamise otsus lihtne tulema. Eriti kui on teada, et MM-kuld tähendab sponsorlepingute kohaselt päris palju lisaraha. Sa pead olema paras m***, et öelda selles olukorras ei. Või siis väga enesekindel.“

Hollo arvates oleks õigem lahendus ümberhüpped, sest näiteks sprindialadel vaadatakse lausa tuhandikke, et maailmameister välja selgitada.

„Sprintides loetakse tuhandikke. Nad isegi ei küsi, et kui sajandikud on samad, kas sportlased tahavad kulda jagada. Arvan, et sellist otsustamist ei tohiks sportlastele jätta,“ lisas soomlane.

Soomele teivashüppes pronksmedali võitnud Wilma Murto suhtus Mooni ja Kennedy jagatud MM-tiitlisse märksa rahulikumalt.

„Ilmselt oleksin ma ise sama teinud. Nende lahendus oli selge. Võistlus oli tõesti pikk ja raske. Mõlemad jõudsid hüpetega oma tipptasemeni. Selline kuldmedali jagamine räägib ka meie spordiala vaimust,“ sõnas Murto.