Laupäeval on Ukraina iseseisvuspäev, mis muudab selle vastasseisu veelgi võimsamaks. Kui võitlus on lõppenud, loodab Ussõk saada telefonikõnesid mitte ainult oma perekonnalt, vaid ka temaga koos eesliinil tegutsenud sõduritelt, kes veel elus on.

„Pärast oma eelmist võitlust läksin kohe koju rindejoonele,“ rääkis ta. „Elasin koos vägedega. Olin nende jaoks olemas. Läbi binokli 900 meetri pealt nägin oma vaenlasi jooksmas, tanke plahvatamas, maju purunemas.“

„Nägin inimesi, kellel polnud ei käsi ega ka jalgu. Paljud, kes veel kõndida suutsid, olid elavad surnud. Laibad olid kõikjal. Sõitsime autoga ühes surnud ja mahajäetud linnas, kus oli null energiat. Laste mänguväljakul vedeles hunnikute viisi asju, kuid lapsi polnud,“ meenutas ta.

Ussõki sõnul ei mõista paljud inimesed, miks ta soovib sõjarindel abiks olla. „Nad küsivad minult: „Miks sa siin oled? Mida sa teed? Isegi osad kindralid ei tule siia,“ rääkis ta. „Ma ütlen alati neile, et olen tavaline Ukraina mees, nagu nemad. Ma olen nende inimestega palju aega veetnud. Vähesed neist on elukutselised sõdurid. Nad ei ole valmis sõjas osalema.“

„Üks oli pankur, teine pagar ja kolmas ärimees. Mõned tõelised sõdurid on ka, kuid enamik rindel olijaid mitte. Suur osa inimesi on seal vaid selleks, et vabaduse eest võidelda. Ja me võidame selle,“ lisas Ussõk.


Kuidas see lugu Sind end tundma pani?

Rõõmsana
Üllatunult
Targemalt
Ükskõikselt
Kurvana
Vihasena
Jaga
Kommentaarid