Rahvusnaiskonna peatreener tahtis saada hoopis rallisõitjaks: mul tekkis kohe hea tunne, et Eestis rallit jälgitakse

Üks selle spordiaasta tippsündmusi on ukse ees. Juba täna saab avavile Tallinnas, Unibet Arenal toimuv naiste võrkpalli Euroopa meistrivõistluste alagrupiturniir.

Suursündmuse ootuses on teenitult posteritel ja plakatitel linna ehtimas meie naisvõrkpallurid, aga enne suurt spordipidu võttis volley.ee küsimustega ette ka võistkonna juhendaja Alessandro Orefice. Järgnevas intervjuus uuriti, milline inimene meie naiskonna peatreener on, kuidas on ta aidanud õpetada mängijaid võitma ning palju muud.

Alessandro, alustame õige algusest. Räägi mulle ja lugejatele – kes on Alessandro Orefice, kust ta tuleb ja milline on tema lugu?

Minu võrkpallikarjäär algas hilja ja lõppes vara. Mängijakarjääri jooksul olin sidemängija. Ehk mõnevõrra tavatult, aga minu karjääri ei lõpetanud vigastus. Ma tundsin juba üsna noore sportlasena, et soovin saada treeneriks.

Enne kui me räägime võrkpalluri ja treenerikarjäärist pean vahele segama ja küsima rohkem sinu enda kohta – räägi meile palun alustuseks hoopis enda nooruspõlvest ja kujunemisloost.

Esmalt pean ütlema, et ma ei tule sugugi mingist spordiperest. Mu ema ja isa olid mõlemad tavalised tööinimesed ja ka laiemalt meie peres mingit spordipisikut pigem ei olnud. Minu esimene spordiala oli tegelikult hoopis motosport – ma hakkasin sõitma kartidega, kui olin 10-aastane. Reisisin mööda Itaaliat ringi, et saaksin erinevatel radadel treenida, aga lõpuks ühelegi eriti tõsisele võistlusele ei jõudnudki. Mingis perioodis unistasin ikkagi tõsiselt võidusõitja karjäärist. Ja eelkõige sellest, et saada rallisõitjaks. Seega, kui Eestisse sattusin ja teada sain, kuidas siin rallit järgitakse, oli mul kohe kuidagi hea tunne.

Alguses võrkpallitrenni läksin rohkem nii naljaviluks ja ega alguses kohe mulle see mäng nii väga ei meeldinudki. Aga kui arenesin ja sain paremaks, siis see muutus.

Kui ma juba enda jaoks võrkpalli avastasin, siis ühe aasta tegelesin ka nende kahe alaga paralleelselt. Aga siis tuli teha valik. Motosport oli ikkagi päris suur pingutus ja kallis ala – reisimine, rehvid, õlid, varuosad. Lisaks olin ma veel üsna noor, kui mu vanemad lahutasid ja jäin elama emaga. Mu ema kaaslane oli ka rallimeeskonna mehhaanik, seega nägin seda ala ka selle nurga alt. Aga lõpuks otsustasin ikkagi võrkpalli kasuks. See juhtus, kui ma olin 14-aastane.

Tõid ise ka välja, et mängijana alustasid hilja ja lõpetasid vara – kuidas see nii juhtus?

Pean tunnistama, et treeneripositsioonile sattusin pigem juhuslikult. Mängisin toona võrkpalli oma kodulinnast Bolognast eemal ja pärast hooaja lõppu sinna tagasi minnes kuulsin, et üks klubi otsib treenerit. Ega ma väga tugevalt motiveeritud polnud. Pigem mõtlesin omaette, et tean võrkpallist juba omajagu ning see positsioon ei tohiks minu jaoks ülemäära keeruline olla. Tegelikkuses läks aga nii, et sattusin ühe noore võistkonna juurde ja juba päris algusest tundsin nende suurt motiveeritust ja kirge mängu osas. Tajusin esimesest hetkest alates, kuidas see võistkond võita tahtis. See kirg ja püüe nendes mängijates oli suurem kui minu toonases meeskonnas ja meeskonnakaaslastes.

Kui see arusaam kohale jõudis, siis oligi sisuliselt otsus tehtud. Valisin treeneri elukutse ja hakkasin tõsiselt pingutama selle nimel, et valdkonnas edukaks saada ega ole tänaseni selle juures midagi muutnud ega otsust kahetsenud.

Kuidas sa ennast kirjeldaksid, kui paluksin kirjeldada, milline sa inimesena oled?

Ma arvan, et olen üsna positiivne inimene. Vähemalt proovin säilitada positiivsust ja avatud meelt. Mulle meeldib kohtuda ja suhelda uute inimestega ning näha elu erinevate nurkade alt. Proovin elada nii, et ei jääks oma mugavustsooni kinni. Lähen hea meelega inimestega sügavatesse vestlustesse nii võrkpalli kui ka muudel teemadel.

Üldiselt kui mul on millegi osas oma arvamus, siis on seda keeruline muuta. Teisalt olen õppinud, et on ka väga oluline kuulata. Soovin, et kui ma millegi osas enda arvamust kohandan, et siis selleks on mingi väga konkreetne ja hea põhjus. Sellega käib ühtlasi kaasas ka harjumus oma otsuseid selgitada – kui midagi otsustan siis hea meelega avan ka tausta, miks selline otsus tehtud sai. Kokkuvõtlikult peab ikkagi ütlema, et mind ümber veenda liialt lihtne ei ole.

Aga kuidas kirjeldaksid ennast kui treenerit?

Proovin ka treenerina luua positiivse keskkonna. Minu filosoofia on lihtne – proovin ka mängijatele öelda, et enne seda kui olla sportlane või võrkpallur, tuleb olla inimene. Mõistan, et on elu ka väljaspool sportlaskarjääri. Sellega tegelemine ei ole minu võimuses. Aga samas on oluline enne spordile ning pingutusele keskendumist ennast hästi tunda. Ma ei saa tegeleda sellega, mis toimub mu mängijatega väljaspool, aga kui astume üle spordisaali läve, peame andma iga päev ja iga hetk endast 100%. Välise osas ei saa ma liiga palju kaasa aidata, aga saalis peab keskendumine olema täielik.

Treenerina proovin vaadata pelgast tulemusest kaugemale. Eelistan võtta 360-kraadise vaate, arendada oma kaastreenereid ja mängijaid. Usun, et hea treenerite kooslus on tohutult oluline, paiguti võimalik, et isegi olulisem kui mängijad. Lisaks on vaja keskenduda ka võistkonna vaimsele poolele ning kusagile ei pääse ka klassikalisest treeneritööst – vastaste mängude analüüsist ja mängudeks põhjalikust ettevalmistamisest.

Minu taust on füüsilise ettevalmistuse poolel. Õppisin seda ülikoolis ja olin esmalt aastaid abitreener just füüsilise ettevalmistuse alal. Praegu olen väga õnnelik selle üle, et seda poolt spordist üsna põhjalikult mõistan.

Oled oma karjääri jooksul tipptasemel juhendanud ainult naiskondi. Kuidas see nii kujunenud on?

Sellega on kuidagi nii läinud tõesti. See esimene treeneritöö, mida mainisin – seal oli grupp noori poisse ja nendega oli mul kuidagi keeruline hakkama saada ja neid kvaliteetselt treenida. Siis avastasin enda jaoks selle, kuidas naismängijad suhtuvad sporti ja see hakkas mulle meeldima. Tunnetan, et meeste ja naiste võrkpall on üsna erinevad. Seda nii füüsilise, taktikalise kui ka mentaalse poole pealt. Kui seda erinevust ning naismängijate meelestatust tajusin, siis see kõnetas mind ja pole sellest ajast tagasi vaadanud!

Kui lihtne või keeruline oli sinu jaoks kandideerida Eesti naiskonna treeneriks pärast seda kui Lorenzo Mitcheli positsioonilt lahkus?

Minu jaoks oli teatud moel tegemist üsna mugava ja loomuliku üleminekuga. Teadsin seda võistkonna juba kaks aastat, teadsin ka võistkonna taustajõude hästi. Tundsin, et kõik liiguvad sama eesmärgi suunas ja ühtselt. Eks olin selle osas õnnega koos, et teadsin kogu seltskonna ja ka riigi suhtumist sporti. Olen kogenud, et see võib erinevates piirkondades oluliselt erineda. Traditsioonid ja suhtumine võivad erineda. On oluline erinevus kas töötada Eestis, Itaalias või Poolas.

Muidugi oli tegemist ka suure väljakutsega. Lorenzo on minu hea sõber ja oleme selle sõpruse praeguseni säilitanud. Õppisin temalt väga palju ja olen nende õppetundide eest väga tänulik. Oleme praeguseni üsna aktiivses suhtluses, räägime palju võrkpallist, sest see on meie ühine kirg. Proovime üksteist toetada. Eks sellistesse kingadesse astuda oli ka sellevõrra suurem väljakutse, aga tundsin siiski, et olin valmis võistkonna arengusse panustama ja enda poolt üht-teist lisama.

Kui ütled, et riigiti võib olla suhtumine väga erinev, siis äkki kirjeldaksid läbi enda silmade – milline on Eesti ja eestlaste suhtumise eripärad?

Mulle väga meeldib Eesti ja meie võistkonna meelelaad. Kõik on väga professionaalne. Näen seda ka siis, kui lähen näiteks restorani, olgu see siis Tallinnas, Pärnus, Paides või Tartus. On aru saada, et inimesed teevad oma tööd pühendumisega.

Võrreldes Itaaliaga on Eesti muidugi väga erinev, itaallastena oleme avatud, aga eestlaste kohta seda pigem öelda ei saa. Kui mõtlen ka treenerite ja taustajõudude kooslusele, kus osa on itaallased ja osa eestlased, siis mul on hea meel, et saime koostööd alustada ja sõpradeks saada samm-sammult.

Ehk siis esimene suur ja oluline väärtus on professionaalsus. Samas on oluline ka see, et kui inimesed midagi räägivad, siis nad seda ka mõtlevad. Inimesed räägivad siin südamest ja mulle see väga meeldib!

Kas on midagi või kedagi, kes sind võistkonna juures kuidagi eriliselt üllatanud on?

See on küll keeruline küsimus. Ma tean neid mängijaid nüüdseks juba neli aastat. Tean juba väga täpselt, mis on mängijate tugevused ja nõrkused. Raske oleks välja tuua ühte või kahte mängijat, kes oleks eriliselt üllatanud. Mul on palju lihtsam rääkida grupist kui tervikust. Pean tunnistama, et võistkonnana nad suutsid mind just mentaalse poole osas Hõbeliiga finaalturniiril üllatada. Seal oli esimene kord, kui ma tõesti nägin nende silmis seda usku, et nad võivadki võita.

Kui alustasime, siis tundsin, et nad teevad kõvasti tööd ja pingutavad. Nad arvasid, et tööst ja pingutusest piisab, et võita. Ma ütlesin neile algusest peale, et nad on tugevad ja mängivad hästi. Aga lisaks sellele peavad nad olema valmis võitma. Hõbeliiga poolfinaalis Portugali vastu kaotasime esimese geimi üsna õnnetult ja neljandas geimis olime pikalt maas. Aga nägin naiste silmist, et nad tõesti tahtsid võita ja uskusid võitu.

Tuleb tõdeda, et kõik mängijad astusid järgmise sammu. Kohe kui ma peatreeneriks sain, oli minu sõnum naistele lihte- kui te olete valmis midagi uut proovima ja oma mugavustsoonist välja astuma, siis on meil võimalik areneda. Mugavustsoon on ohtlik ja sellest tuleb kiiresti välja saada. Kõik mängijad olid valmis selle barjääri murdma ja kõik on ka individuaalselt sammu edasi astunud. Noortele mängijatele oli uudne lähenemine kindlasti lihtsam, aga kogenumatele oli see ilmselt suurem eneseületus. Nägin siiski oma silmadega, et ka kogenud mängijate puhul on võimalik nende mängus teatud nüansse mõjutada ja mul oli tõeliselt hea meel näha, et kõik mängijad olid valmis selle pingutuse ette võtma.

Kui sa eraldi mängijaid ei taha nimetada, siis käime äkki koondise koosseisu positsioonide kaupa läbi ja räägime viimase aasta jooksul toimunust. Ja alustaks kohe mängu kõige kesksema positsiooni – sidemängijaga.

Sellel positsioonil on meid õnnistatud lausa kolme nooremapoolse mängijaga. Sidemängija on mängujuht ja võistkonna aju, 80-90% pallivahetustest on tema mängus puutega sees. Kuna ma ise olin samuti sidemängija, siis panen sellele positsioonile palju rõhku ja õnneks on minu kõrval veel Andres (Andres Toobal, abitreener ja endine sidemängija -toim). Ka mängu jooksul suhtlen sidemängijaga enim ja annan juhtnööre. Praegused mängijad sellel postisoonil on noored ja see on roll, milles õppimine põhimõtteliselt ei lõppegi. Tüdrukutel on väga palju potentsiaali, aga kui mõtleme selliselt, et ehitame 10-korruselist maja siis oleme praegu jõudnud umbes sinna 6-7 korruse juurde. Palju on võimalik juurde panna.

Karoliina tõestas, et on väga julge ja tubli juba sellega, et mängis 2 aastat Prantsusmaal. See polnud talle lihtne aeg, aga ta tuli sealt tagasi märka tugevamana. Näen, et ta kuulab ja mõtleb kaasa. Oma iseloomult on ta väga positiivne. Seda positiivsust suudab ta platsil ka ründajatele edasi anda.

Häli on väga talendikas noormängija, kellega saime eelmisel suvel koostööd teha. Hõbeliiga ajal võttis ta veidikeseks aja maha. Ta on oma stiililt Karoliinast erinev, aga töötame temaga täpselt sama tõsiselt ning põhjalikult. Pärast pausi tuli ta koondise juurde tagasi ja on täie pühendumisega võistkonna edu nimel pingutanud.

Melissa oli minu jaoks positiivne üllatus, sest enne seda aastat ma temast nii palju ei teadnud. Tal on hästi suur tahe tööd teha ja edukas olla. Kuigi ta suve esimeses pooles väga palju mänguaega ei saanud oli tema panus väga oluline. See on hädavajalik, et võistkonnas oleks kaks heal tasemel sidemängijat olemas.

Liigume edasi temporündajate osakonda, kus mängib ka koondise kapten Liis Kiviloo.

Otsustasin Liisist teha kapteni, sest tal on olemas kõik vajalikud omadused selle rolli kandmiseks. Ta on tehniliselt väga heal tasemel, ta on blokiekspert ja ka rünnakul väga tugev. Lisaks on tal väga ohtlik serv. Ta on väljakul liider ja kannab vastutust hästi. Mul on temaga hea side ja suhtlus ka väljaspool väljakut. Liis on ju ka klubitasandil minu käe all mänginud.

Eliise Hollas on ka oma kogemustega võistkonnale väga oluline lüli. Tal oli Itaalias üsna raske hooaeg seljataga, aga tal on koondises ikkagi väga oluline roll. Kätriin sekkus Hõbeliigas mitmel korral vahetusest suurepäraselt ja on tõeline luksus kui nii tugeva mängija saab õigel hetkel pingilt väljakule kutsuda. Liisbet küll Hõbeliigas väga palju mänguaega ei saanud, aga ka tema panus võistkonna edusse oli väga oluline. Iga võistkonna liige loeb!

Nurgaründajad – Nette, Silvia, Kristiine, Nora, Salme Adeele.

Kristiine on võistkonnas oluline lüli, aga pidi Hõbeliiga finaalturniiri siiski vahele jätma. See andis võimaluse teistel särada. Eelmisel suvel Silvia pigem põhikoosseisu ei kuulunud ning ka temal jäi seljataha üsna keeruline hooaeg, kui ta pidi poole hooaja pealt klubi vahetama. Vaatamata sellele astus ta arengus suure sammu edasi ja oli suve esimeses pooles kindlalt põhikoosseisus. Samas Nette oli pidevalt valmis ja treenis kogu aeg väga pühendunult ning professionaalselt. Ta töötas kõvasti nii oma kaitsemängu kui rünnaku kallal ja pidi ilmselt oma mugavustsoonist rohkem välja tulema kui mõningad teised mängijad, aga sai sellega oivaliselt hakkama. Kristiine taastumise kallal on väga paljud inimesed tõsist vaeva näinud, et tema seisu kasvõi 0,1% kiirendada. Aga vigastused on paraku spordi osa ja ta on väga pühendunult tööd teinud, et finaalturniiriks vormis olla.

Nora ja Salme Adeele on väga lootustandvad noored mängijad. Nora näitas ka Hõbeliigas oma füüsilist võimsust ja jõudu. Salme Adeelet tahan kindlasti veel rohkem näha ja tundma õppida (intervjuu on tehtud mõned nädalad enne EM finaalturniiri algust; nüüdseks on Salme Adeele Hollas kinnitatud ka 14-liikmelisse finaalturniiri koosseisu – toim).

Diagonaalründajad kui peamised puntikütid.

Kertu ja Kadi on mõlemad väga kõrgel tasemel mängijad. Nad annavad palju juurde ründefaasis, aga samas ka blokis. Nad mõlemad on minu mängu ja treeningsüsteemis olulisel kohal. Kertu sai Hõbeliiga otsustavas faasis ka MVP (kõige väärtuslikuma mängija) auhinna ja oli seda igati väärt. Kertu puhul väärib eraldi äramärkimist tema tugev hüppelt serv. Ka tema hooaeg ei vastanud päriselt ootustele, ent koondise eest on ta sel suvel väga häid mänge näidanud.

Liberod kui kaitseliidrid.

Libero on vaimselt keeruline positsioon, mida mängida. Saada hakkama raskete servide vastuvõtuga ja organiseerida kaitsemängu. Minu nägemuses on temporündajad kuningad võrgul mängides ning liberod on katiseliini kuningad ja seda olen neile ka sisendanud. Nende teha jääb otsuste langetamine ja organiseerimine kolmandast üheksanda meetrini väljakul. See eeldab suurt vastutust ja arvestades, et kaks liberot (Janelle Leenurm ja Kadri Kangro – toim) on meil väga noored, on nende etteasted olnud väga-väga head. Ja kuigi Grazis jagasid selle positsiooni mänguaja ära just Janelle ning Kardi, siis on väga oluline ära mainida ka Merilini panus. Rääkisin temaga mängude ajal ja mängude vahel pikalt ja põhjalikult. Kui teda kasutada nurgaründajana, on tal võimalik ta teatud hetkedel kaitsesse appi tuua ja servima panna ja selline muudatus võib võistkonnale väga palju kasu tuua. Nägin kui palju ta pingutas selle nimel, et hästi esineda ja aidata võistkonnal kõige säravama medali koju tuua.

Mainisid eneseusu olulisust ja seda on mitmed koondislased ka intervjuudes eraldi välja toonud. Kas saaksid kirjeldada, kuidas oled selle eneseusu kasvu saavutanud?

Selle meeleseisundi muutmine algas 2022. aastal kui meil oli ainult Hõbeliiga (Euroopa meistrivõistluste valikturniiri ei mängitud, kuna võõrustajana oli koht juba tagatud – toim) mängida. Sisendasin juba siis mängijatele seda lähenemist, et me ei tohi jääda oota ainult vastaste eksimusi. Me peame neid ise ründama ning surve alla panema.

Teine oluline samm oli mitmete mängijatele välismaal klubide leidmine. Tahtsime olla kindlad, et õed Kullerkannud, Eliise Hollas, Nette Peit, Silvia Pertens, Laura Parts, Karolina Kibermann ja veel võimalikult palju mängijaid mängiksid väljaspool Eestit. Et nad saaksid kõrgetasemelisi mänge, kus taktikaline tase ja mängijatel lasuv pinge on suuremad, et nad oleksid paremini valmis.

Sel kevadel kui kogunesime, siis ütlesin selgelt välja – Hõbeliiga on ainult treening. Need on sisuliselt nagu sõprusmängud, mis aitavad valmistuda Euroopa meistrivõistluste finaalturniiriks. See oli meie suhtumine ja lähenemine algusest peale. Pingega hakkama saamine on samuti väga oluline faktor. Pinge on osa meie tööst, osa meie elust. Sporti tehakse ju tulemusi silmas pidades. Muidugi on riigi esindamine auasi ja oleme valmis seda pinget kandma.

Selleks, et kaasneva pingega hakkama saada olen proovinud sisendada mängijatele sellist „oma mulli“ loogikat. Õpetanud neid kõike kõrvalist välja lülitama. See seisnebki selles, et mängijatel on peal pinge tulemusi tuua ja palju kõrvalisi ning segavaid faktoreid. Aga platsil olles peab olema suuteline kõik selle välja lülitama. Luua enda ümber selline keskkond, kus oled puutumatu ja keegi ei pääse sind mõjutama ega segama. Mulle meeldib töötada ilma igasuguste segavate faktoriteta. Selle heaks näiteks oli ka Paides treenimine. Meil olid 100 meetri raadiuses saal, jõusaal, hotell ja poed. Saime mõelda ainult enda tööst. Ainult võrkpallist. Samuti Euroopa meistrivõistluste ajal oleme võistkonnaga omaette. Meie rutiin saab olema liikuda hotelli ja saali vahel võimalikult väheste segavate faktoritega.

Alates sellest, kui juuli keskel uuesti kogunesime, olen sisendanud mängijatele, et senisest tasemest ja senisest pingutusest ei piisa. Peame veel juurde panema. Peame veel paremad olema.

Meeste kodune EM-alagrupiturniir kaks aastat tagasi ei toonud oodatud tulemust. Kuidas kavatsed teha nii, et kodupubliku ees mängides pinge mängijatest võitu ei saaks?

Hea küsimus. Sellepärast me sellise lähenemise olemegi valinud ja omas mullis elame. Pole vahet, kas mängime Grazis, Montenegros või Tallinnas. Proovime hoida pea selge ja kõik segavad faktorid eemal. Kodupubliku ees mängimine on privileeg. Meil pole tegelikult ka midagi kaotada. Vastased on tugevamad kui Hõbeliigas. Euroopa meistrivõistlustel mängivad maailma tippvõistkonnad. Meie alagrupp ei pruugi olla tasemelt kõike tugevam, aga midagi kerget meid kindlasti ees ootamas ei ole. Usun, et kui suudame enda keskendumist hoida ja omas mullis püsida, siis usun, et võime alagrupist edasi pääseda ja Itaalias turniiri jätkata.

Kui mängijad puhkuselt naasid, kas olid nende konditsiooniga rahul? Ja kas pärast Hõbeliiga võitmist on võidunälg endiselt suur?

Jaa, olen mängijate pühendumisega igati rahul. Füüsilise poole osas nad jätkasid ka puhkuse ajal personaalsete kavade järgimist. Pallipuuteid sellel ajal naised ei teinud, aga tehnilise poole pealt ma ei muretsenud. Väike puhkus oli oluline ja igati väljateenitud.

Mis puudutab võidunälga siis kindlasti on mängijad endiselt sama näljased. Meil polnud suurt rahulolu ja kohalejõudmise tunnet. Muidugi oli Hõbeliiga võit tore ja mängijad tähistasid seda kogu südamest. Aga kui uuesti kogunesime, siis näen, et fookus oli algusest peale jälle paigas. Keegi ei võtnud treeninguid ega ettevalmistust kuidagi kergemalt.

Praegu on naiskonnas huvitav kooslus üsna noortest mängijatest ning nendele lisaks on ka mõned oluliselt kogenumad naised. Kas see oli niimoodi planeeritud või pigem juhtus nii?

Ütlesin algusest peale, et minu valikud on ainult võrkpalliga seotud põhjustel tehtud. Kõik peavad võrdselt palju pingutama. Olen kohelnud kõiki mängijaid võrdselt. Noorte mängijate suhtumine on olnud väga professionaalne ja hea. Mul on olnud hea meel jälgida kuidas kogenumad mängijad on nooremaid aidanud ja neile toeks olnud. Oluline on, et nooremad mängijad ei tunneks nagu nad kusagil eksamil oleks või neid eriti kriitiliselt jälgitaks. Pigem on see neile suurepärane võimalus õppida toetavas keskkonnas.

Kui keeruline oli nende mängijate integreerimine naiskonda, kes võrkpalli kõrvalt ka tööl käivad?

See oli üsna suur kollektiivne pingutus tõepoolest, sest nende taust ja treeningute intensiivsus läbi klubihooaja olid ülejäänutest erinevad. Proovisime ja proovime anda enda poolt parima, et neile toeks olla. Pean siinkohal kiitma kõiki meie treenereid – Andres Toobal, Marko Mett, mänedžer Mihkel Sagar, Maurizio Negro üldfüüsilise ettevalmistuse treener Maurizio Negro, füsioterapeut Lorenzo Vita – kõik olid mängijatele väga toeks. Kindlasti ei tohi ära unustada ka Janis Sirelpu panust. Ta ei olnud meiega küll Grazis kaasas, aga temast oli väga palju kasu kui meil oli näiteks 18 mängijat saalis trenni tegemas ja soovisime kõigile tähelepanu pöörata. Aga mis mängijate hakkamasaamist puudutab, siis küsimus on selles, mida mängijad saavutada tahavad ning kui sihilindlad nad selles on. Lõpuks peavad nemad suutma ühildada töökohustused, treeningud, toitumise, taastumise, eraelu ja kõik muu. Nagu Hõbeliiga turniir näitas said ka töölkäivad neiud väga hästi hakkama ja väärivad igati tunnustust.

Mil määral valid üldse koondisesse mängijaid vastavalt oma taktikale ja mil määral kohandad taktikat vastavalt mängijatele?

Kui meil mängijad muutuvad, siis peab muutma ka taktikat. Päris üks-ühele liikumised ja asetused ei muutu kui näiteks vahetan eesliinis Kätriin Põllu Eliise Hollase asemele väljakule. Ehk mängijate vahetusega muutub kõik muu samuti.

Lõpetuseks pilk ka tulevikku – sinu leping kehtib praeguse seisuga Euroopa meistrivõistluste finaalturniiri lõpuni. Millisena ise tulevikku näed – kas jätkad koondise eesotsas pikemalt?

Praegu töötab mu meel ja mõistus nagu liivakell. Kuni ei ole sellest EM’i anumast liiv tühjaks jooksnud ma millelegi muule ei mõtle. Töötan iga päev ja iga tund selle nimel, et võistkond maksimaalselt hästi ette valmistada. Praegu ei soovi veel mõelda sellele, mis toimub pärast turniiri.