Discgolfi EM Tallinnas: ainulaadne võistluspaik, 20-tunnised tööpäevad, 4 kilomeetrit piirdeaedu ja unistus kuninglikust suurvõistlusest

Loetud nädalad enne Tallinna Lauluväljakul toimuvaid discgolfi Euroopa meistrivõistlusi uurisime ühelt korraldajalt Matthias Vutilt, kuidas ja miks selline võistlus just Eestis toimub ning milline unistus korraldajate südames sügavamal on.

Matthias, peaaegu aasta jagu ettevalmistusi on tehtud ja kauaoodatud discgolfipidu jõuabki kohe-kohe päriselt Eestisse. Millal teil esimest korda üldse idee tekkis, et discgolfi EM võiks Eestis toimuda?

Kui me räägime konkreetselt 2023 EM-i korraldamisest, siis idee, et kuidas, kus ja millise tiimiga teha, tekkis millalgi eelmise aasta kevadel, kui konkurss korraldajate leidmiseks välja kuulutati.

Kui aga minna natuke kaugemale ajalukku, siis EM-i korraldamisest unistati Eestis juba enne meid. Kui ma ei eksi, siis on Eesti kaks korda varasemalt EM-i korraldajaks ka kandideerinud, aga siiani polnud õnneks läinud.

Millised olid peamised argumendid, et nüüd EM-i korraldus Eestile usaldati?

Tooksin välja kolm punkti:

1. Võrratu asukoht – Tallinna Lauluväljak on unikaalne koht, kus sellist discgolfipidu pidada. Tõenäoliselt pole mujal maailmas olemas nii sobilikku pargi tüüpi asukohta pealinna keskel, kuhu saaks tipptasemel discgolfiraja püsti panna ning mida oleks ka pealtvaatajatel hea jälgida.

2. Eestlased ja discgolf – eestlased on viimastel aastatel discgolfimaailmas endale kõvasti nime teinud. Lisaks meie absoluutsetele tippudele nagu Kristin Tattar, teab kogu discgolfimaailm meid, kui üht kõige suurema discgolfi kogukonnaga riiki, kus see spordiala meeletul kiirusel kasvab.

3. Korraldustiim – suutsime kokku panna päris ägeda ja kogenud tiimi, kes on korraldanud väga mitmeid suure kaliibriga üritusi ja kellel on discgolfimaastikul ning ka mujal piisavalt tutvusi, et antud üritus heal tasemel ära korraldada.

Kui suur teie tuumiktiim on ja kuidas rollid on jaotatud?

Varajases ettevalmistusfaasis toimetasime me viieliikmelise tiimina – Silver Leetma, Ralf Rogov, Tarmo Laiksoo, Raimo Kimmel ja mina. Viimased paar kuud on meil tiim natuke laiemaks paisunud ning meid aitavad projektijuhtimises ka Merle Antson ja Kert Rang ning sotsiaalmeedia tegemistes Kristi Prik. Ehk kokku on tuumiktiim 8-liikmeline.

Rollide osas on ära jaotatud peamised vastutusvaldkonnad ehk näiteks kõik, mis puudutab igasugu võistlustingimusi, mängijate registreerimist ja muud säärast on Raimo peal. Kõik produktsiooni teemad (EM-i kantakse üle nii Delfi TV-s, Telia Inspiras kui ka Disc Golf Stream keskkonnas) ja piletiteemadega toimetamine on Tarmo peal. Rajaehitus ja muud Lauluväljaku ala haldusteemad on Ralfi peal. Sponsorid, finants, turundus ning paljud üldised EM teemad on minu ja Silveri peal. Kuna neid erinevaid vastutusvaldkondi ja pisiasju on väga palju, siis võib öelda, et eks kõik oleme osaliselt kõikide teemadega seotud.

Vabatahtlike oleme tänaseks ära kaardistanud suurusjärgus 40. Tõenäoliselt on ettevalmistuse tipphetkel ehk 13.08, kui rada ja kogu ala ülesse ehitame, töös korraga ca 60 inimest.

Millal ja milliste sammudega algas päriselt EM-i ettevalmistamine? Millises järjekorras asjad on käinud?

Laias laastus võib vist ettevalmistuse jagada neljaks faasiks:

1. Pakkumise tegemise faas eelmisel kevadel – 31. märts 2022 oli see päev, mil panime kandideerimisavalduse teele. Sellele eelnes aeg, mil tuli esimesed kokkulepped lukku saada, tiim kokku panna ja esimene finantsplaan teha. 26. juuni saabus rõõmustav teade, et järgmine discgolfi EM toimubki Tallinnas ja töö hakkas vaikselt peale.

2. Varajane ettevalmistuse faas – ehk orienteeruvalt selle aasta algusest kuni umbes märtsini, kus hakkasime tegelema juba konkreetsemate detailidega, plaani põhjalikumalt läbi mõtlema, brändi looma, esimesi materjale ette valmistama, partneritega kokkuleppeid tegema ja sponsorite otsimisega tegelema.

3. Praegune ehk kõige intensiivsem faas – orienteeruvalt aprillist kuni ca nädal enne võistluste algust. Faas, kus tuleb kõigega tegeleda, et EM ikka sellisel kujul toimuks nagu me seda oma vaimusilmas näeme. Ja neid detaile siin faasis on päriselt tuhandeid.

4. Aeg vahetult enne EM’i – hõlmab palju logistikat, ehitust, materjalide ülespanekut ja viimaste detailide lihvimist. 14. augusti hommikul kell 8:00 peab rada 100% valmis olema ja 16. augustil kell 8:00 peab kogu Lauluväljaku ala 100% valmis olema.

Mis on need asjad, millega te korraldusliku poole pealt tahate teistest võistlustest positiivses mõttes eristuda ja millega silma paista?

Kõige olulisem on, et mängijad ja pealtvaatajad läheksid lõpuks ürituselt ära tundega, et vot nii võikski discgolfi suurvõistlused olla korraldatud ning et nad tahaksid siia ka järgmisel tagasi tulla. Ma valetaksin, kui ütleksin, et me täna teame väga täpselt, mida peame selleks tegema, et nii läheks. Küll aga on meil on väga palju mõtteid, mida saame paljudest võistlustest paremini teha ning üritame vastavalt võimekusele neid mõtteid ka realiseerida.

Mõned näited:

1. Iga rada saab olema antud raja sponsori nägu ehk kõik rajad on põhjalikult läbi mõeldud ja bränditud nii, et tekiks suure võistluse tunnetus. Ühtegi juhuslikku detaili ei tohiks rajal olla.

2. Kasutame mitmeid erilahendusi – olgu selleks esimese raja tii ehk viskeala, mis on viidud laulukaare alla eraldi platoo peale või põnevaid mängijate tutvustamise mõtteid, mida me pole kuskil varem kohanud.

3. Publiku / expo ala – Lauluväljakule saabuva publiku jaoks võiks tegu olla justkui discgolfi-festivaliga. On olemas rikkalik söögi- ja joogivalik, leidub discgolfi- ja spordivarustuse pakkujaid, toimuvad erinevad mängud ja loosimised, Eesti Discgolfi Liit on kohal, et inimestele ala tutvustada ja oma discgolfialaseid teadmisi täiendada, turniiri saab jälgida suurelt LED-ekraanilt. Nõudlikumad külastajad saavad endale VIP-alasse pääsme lunastada, millega kaasneb ka tasuta parkimine, turniiri erikujundusega ketas, söögid ja joogid ning parimad kohad, et nautida esimese ja viimase raja viskeid.

Millist üritust või milliseid korraldajaid te endale eeskujuks olete võtnud?

Eks igalt ürituselt on midagi õppida. Meie tiimiliikmed on käinud aastate jooksul mitmetel USA võistlustel kaasa mängimas või mõnel juhul ka korraldusele kaasa aitamas. Ilmselgelt oleme ka kõik Euroopa suurimad võistlused ja eelmised EM-id pingsalt läbi vaadanud ja analüüsinud.

Lisaks oleme ka paljude teiste spordialade tiitlivõistlusi kohapealt jälginud, olgu selleks korvpall, võrkpall või jäähoki.

Hea on tõdeda ka seda, et oleme viimaste kuude jooksul olnud tihedas ühenduses Rally Estonia korraldajatega ning nendega oma mõtteid põrgatanud. Sealt oleme saanud juurde nii mõnegi vinge idee.

Millised on üleüldse discgolfivõistluse korraldamise juures kõige suuremad eripärad või väljakutsed võrreldes mõne teise spordiüritusega, mida rahvas vaatamas käib?

Ma arvan, et peamine erinevus väga paljude teiste spordialadega tuleneb sellest, et discgolfi võistluspäevad on väga pikad ning sportlasi, kes väikeste vahedega rajale lähevad on väga palju. Ehk siis kui võtame näiteks EM-i avapäeva ajakava ette, siis esimene sportlane läheb rajale juba kell 8:00 hommikul ning viimane alustab kell 16:40. Kui lisada siia otsa veel 3-3,5 tundi ringi jaoks, siis tähendab see seda, et päev algav kell 8:00 ja lõppeb kell 20:00. Päeva jooksul käib rajalt läbi 180 sportlast.

Korraldajana peame arvestama, et vähemalt paar tundi enne esimest startijat peame raja üle käima ja alal kõik asjad valmis panema, üle kontrollima. Peale viimase ringi lõppu tuleb uuesti kogu ala üle käia ning veenduda, et kõik on järgmiseks päevaks heas korras. Seejuures pole ala mõttes tegu mõne 100x60m väljakuga, vaid me räägime maa-alast kuhu on mahutatud 2,7 km pikk võistlusrada. Ehk korraldaja päev on tõenäoliselt ca 18-20 tunni pikkune, hõlmab kümneid kilomeetreid kõmpimist ning seda enam kui nädala vältel iga päev.

Kui palju ja mis inventari teil kokku on vaja Lauluväljaku alale tuua?

Tänasel päeval ei oskagi vist veel täpset vastust anda, see nimekiri elab igapäevaselt. Aga võib-olla mõned näited, mis kiirelt meenusid:

• Ligi 4 km piirdeaedasid

• Umbes 1500 bränditud OB (out of bounds) tikku

• 2 km rajabännereid

• 22 tiiala

• 22 korvi

• Ligi 100 surfilippu

• 1000 ketast - osalajetele, vabatahtlikele, müügiks

Kas ja kui palju te peate võistlejate eest hoolitsema? Nende toitlustus, majutus, logistika jm heaolu või igaüks vastutab enda heaolu eest ise?

Dokumentatsiooni ja nõudeid on ikka omajagu, aga pigem seal midagi eriskummalist ei ole. Kuna Tallinn on väga kompaktne linn ning rada paikneb sisuliselt kesklinnas, siis meil pole näiteks kohustust pakkuda mängijatele Lennujaamast või sadamast transporti hotelli ja hotellist rajale.

Mängijad vastutavad oma heaolu ees ise või neid abistavad tiimikaptenid. Meie proovime teha omaltpoolt niimoodi, et mängijad ja tiimikaptenid ei peaks hakkama võõras riigis ise leiutama, et kus ööbida, kuidas liigelda, kus süüa, kus vaba aega veeta jne. Proovime selle töö nende eest ära teha. Toome alale erinevaid toitumisvõimalusi, meil on partnerhotellid olemas, kus saab soodustingimustel ööbida, kahel õhtul toimuvad ühisüritused, autosid saab rentida parema hinnaga jne.

Mis on Lauluväljaku kui võistlusala kõige suuremad plussid, mis aga väljakutsed?

Lauluväljaku ala suurimateks plussideks on kindlasti asukoht ja kompaktsus. Nagu varasemalt mainisin, siis sellist parki, kuhu saaks maailmatasemel discgolfiraja püsti panna, kuskil mujal maailmas pealinna keskel pole. Lisaks ka kõik võimalused, mida antud ala pealtvaatajatele pakub. Julgen väita, et Tallinnas toimuv EM saab olema üks paremini kohapeal jälgitavaid võistlusi kogu maailmas. Praktiliselt igas raja punktis saab pealtvaataja olla mängijatest 15 meetri kaugusel ja terve ringi kaasa jalutada.

Väljakutseid pakuvad meile eelkõige vahetult enne üritust toimuvad suured kontserdid, mis limiteerivad aega, mil saame teha võistlusalal ettevalmistusi.

Mis on teie pikem plaan ja eesmärk, kuhu tahaksite jõuda?

Antud üritusega loodame jala discgolfimaailma ukse vahele saada. Järgmine aasta korraldame suure tõenäosusega siin ühe Euro Tour/European Pro Tour osavõistluse. Seejuures teeme kõik endast oleneva, et saaksime endale aja, mis ei kattuks mõne USA suure võistlusega. See tähendab seda, et loodame juba järgmine aasta siin lisaks Euroopa parimatele kõiki maailma discgolfi suurkujusid näha.

Sealt edasi on plaan Eestisse üks major ehk kõrgeima kategooria osavõistlus tuua. Enne 2025. aastat kahjuks see juhtuda ei saa, sest kandideerimisajad on järgmiseks aastaks juba lukus.

Mille poolest Eestis ja Euroopas korraldatavad võistlused kõige enam USA omadest maha jäävad? Mis võiks olla aga meie eelis?

Raske on kõiki Eestis või Euroopas toimuvaid võistlusi kuidagi ühte patta panna. Aastaid Soomes Nokias toimunud European Open või esimest korda Eestis toimuv South Estonian Open ei ole võrreldavad üritused. Seega on keeruline ka USA võistlustega paralleeli tõmmata. European Open ei jäägi tõenäoliselt suures pildis millegi poolest maha – võib-olla tulesid, vilesid ja show’d on natuke vähem, aga muus osas ju igati vinge üritus, kus on kohal tuhandeid pealtvaatajaid ja mida igalpool üle ka kantakse.

Üldjoontes ma arvan, et me ei peaks võrdlema discgolfi üritusi teiste discgolfi üritustega, see ei too innovatsiooni kaasa. Kui täna panna kõrvuti discgolfimaailma mõni tippüritus näiteks tennise, golfi, korvpalli, ralli või mõne muu populaarse ala tippvõistlusega mujal maailmas, siis saame ju kõik aru, kui lapsekingades discgolf alles on. Meil on veel väga pikk maa minna, et discgolfist saaks maailma spordiareenidel kõlava nimega ala, mille võistlusi jälgiksid miljonid inimesed üle maailma.