Kolmapäev algas taas nukrates toonides. Vihma sadas ja polnud sugugi kindel, kas ja millal Kontaveit mängima pääseb. Veidi enne kolme lasti naised esmakordselt väljakule, aga lõbu ei kestnud kaua. Pärast pea tunnist pausi tehti uus katse, kuid kolme geimi järel mindi taas riietusruumi. Viimane paus oli kolmest kiireim – vihm lakkas põhimõtteliselt kohe, kui naised väljakult ära olid saadetud ning 20 minuti pärast võis matš taas alata. Seekord ilma pausideta.

Viimast turniiri mängiv Anett võttis igast löögist ja pallivahetusest viimast. Oli näha ja tunda, et vaatama tulnud publik teab tema lugu. Ta pakkus meile vägeva etteaste – parema, kui oleksime osanud arvata. Võit kahest setis, töö kiire ja korralik. Need, kes kohtumise eel Anetti suursoosikuks pidasid, oleksid kõik võinud valusalt näppu lõigata, kui eestlanna poleks sellise kire ja tahtmisega väljakule astunud. Itaallanna Stefanini näol oli tegemist suurepäraselt liikuva ja kohati väga tugevat lööki omava mängijaga, kelle läbi puremine pole kellelegi kergete killast.