Tipner, Reim ja teised legendid, hoidke alt – Rauno Alliku ründab!

Kui aprilli numbris avaldas Jalka Eesti naiste meistriliiga kõigi aegade individuaalse medalitabeli, siis nüüd on kord meeste käes. Erinevalt naistest selgitati meeste seas meistreid välja juba esimesel iseseisvusajal, mispärast on tabelis ka sada aastat tagasi kulda ja karda võitnud mängijad.

Esimesel iseseisvusajal jõuti Eesti meistrivõistlusi pidada 19 korral, alates 1992. aastast on sellele lisandunud veel 32 hooaega, mis tähendab, et kokku on Eesti meistreid selgitatud 51 korral. Algaastatel selgitati meister sealjuures välja karikasüsteemis, kusjuures kolmandat kohta eraldi välja ei mängitud – seetõttu on aastatest 1921–1928 teada vaid meistrid ja hõbemedali võitjad. Liigasüsteemi peale mindi üle 1929. aastal.

Wabariigi aega domineeris Eesti vutis Tallinna Sport, kes võitis 19 välja jagatud tiitlist peaaegu pooled ehk üheksa tükki, olles veel neljal korral hõbedal. Selle meeskonnaga juba esimesest meistriliigahooajast alates olnud Heinrich Paal, kes tegutses aastatel 1929–1933 ka meeskonna mängiva treenerina, oli kõigi nende medalivõitude juures ning ongi seepärast üheksa tiitliga Eesti meeste meistrivõistluste läbi aegade rekordimees. Napilt jäi maha Eesti karikavõistlustele nime andnud Evald Tipner, kes võitis koos Paaliga kõik ülejäänud medalid peale kõige esimese, 1921. aasta kuldmedali. Kaheksa kulda kogus ka Eugen Einman, kes võitis neist seitse Spordi ridades ja ühe 1928. aastal ka Tallinna Jalgpalli Klubis.

Kolmik Paal-Tipner-Einman hoiab ka kõigi aegade arvestuses senimaani kolme esimest kohta – alates 1992. aastast on lausa üheksa mängijat jõudnud seitsme kuldmedalini, kuid sellest piirist üle pole veel keegi suutnud murda. Osaliselt on põhjus kindlasti selles, et kõige paremad mängijad siirduvad Eestist välismaale ja ei võida seetõttu Eesti meistrivõistlustelt palju medaleid. Näiteks meie vutiajaloo parimatel mängijatel Mart Poomil ja Ragnar Klavanil on kahe peale kokku vaid üks Eesti meistritiitel! Võib arvata, et kui välismaale mängima siirdumine lähiaastatel veelgi tavalisemaks muutub, on tulevaste pallurite puhul medalitabelis kõrgele jõudmine pigem erand kui reegel.

Seda näitab juba ka tõsiasi, et 130 mängijast, kel on kirjas vähemalt kolm kuldmedalit, tegutseb vaid 29 endiselt tipptasemel – ning neist omakorda 21 mängivad käimasoleval hooajal Premium liigas. Sellest hoolimata on Rauno Allikul suurepärane võimalus juba mõne aasta pärast tabelis väga kõrgele tõusta – kuigi hetkel asub ta alles 13. kohal, tõstaks Flora tänavune meistritiitel (tiitlišansid on ju väga korralikud!) ta juba neljandaks ja kaheksa kullaga taasiseseisvumisaegseks parimaks. Medalitabeli esikohaks vajab Alliku aga veel kolme meistritiitlit. Kas 33aastane ründaja peab nii kaua tipptasemel vastu?

39 meest kümne medaliga

Kui naiste arvestuses oli vähemalt kümme medalit võitnud lausa 48 naist (ja tuletame meelde: naised alustasid meistrivõistlustega alles 1994. aastal!), siis meeste puhul on see rivi üheksa nime võrra lühem. Ainus mängija nende seast, kelle nime alljärgnevast tabelist ei leia, on meistriliiga rekordväravakütt Maksim Gruznov, kes võitis hooaegadel 1994/95 kuni 2011 kokku 11 medalit, neist kaks kulda, kolm hõbedat ja koguni kuus pronksi. Pronkside arvult on Gruznovist ees vaid pikaaegne tiimikaaslane Sergei Ussoltsev.

Enim medaleid ilma ühegi tiitlivõiduta on kirjas Aleksei Kapustinil ja Stanislav Kittol (mõlemal kaks hõbedat, kuus pronksi). Tegevmängijatest on selles vallas esimene Karl Mööl, kel on ühe hõbemedali kõrval auhinnakappi kogunenud viis pronksmedalit. Enim Premium liiga mänge ilma ühegi medalivõiduta on aga Rauno Tutkil (405).

Omapärast rekordit hoiab enda käes nelik Eugen Einman, Andrei Kalimullin, Vitali Leitan ja Deniss Malov – nimelt on nad kõik suutnud medali võita 11 järjestikusel meistriliigahooajal. Einman suutis seda aastatel 1924–1934 Tallinna Spordi ja Tallinna Jalgpalli Klubi ridades, Kalimullin-Leitan-Malov aga aastatel 2000–2010. Kui Kalimullin ja Leitan veetsid kogu selle aja FC Levadia ridades, siis Malovi esimesed kuus medalit tulid TVMK ridades, ülejäänud neli aga Levadias.

Malov on taasiseseisvumisaegsetest mängijatest ühtlasi ainus, kes suutnud võita viis tiitlit järjest – 2005. aastal TVMKga kullale jõudmise järel sai ta Levadia ridades veel neli järjestikust esikohta. Kolmekümnendatel suutsid viis kulda järjest võita veel lausa seitse mängijat (Egon Parbo, Martin Jensen, Evald Mikson, Valter Mäng, Voldemar Peterson, Heinrich Uukkivi, Valter Neeris), kes kuulusid aastatel 1934–1939 Tallinna Estonia ridadesse.

Keda lugeda meistriks?

Nimekirja ja edetabelit koostades tekkisid nii mõnedki küsimused selle kohta, keda igal hooajal täpselt meistriks lugeda ja keda mitte. Mida teha noormängijatega, kes veedavad suure osa hooajast duubeltiimi ridades, aga on mõnes kohtumises medalile tulnud võistkonna pingil, olemata väljakule pääsenud? Mida aga nendega, kelle roll on piirdunud paari vahetusest sekkumisega? Kas kogu hooaja pingil olnud, aga mitte ühtegi mänguminutit kirja saanud meisterklubi varuväravavaht on Eesti meister või mitte? Mida teha nende palluritega, kes hooaja esimesel poolel olid meeskonna põhijõud, aga seejärel välismaale siirdusid?

Jalka otsustas plusside-miinuste vaagimise järel võtta suuna, et medalistideks tuleks lugeda vaid mängijad, kes hooaja ka medalivõistkonna juures lõpetasid, olenemata sellest, kui suur oli nende panus hooaja esimesel poolel. Samuti lugesime medalivõistkonna ridadesse need mängijad, kes hooaja jooksul vaid mõne üksiku kohtumise kirja said, veetes suurema osa aastast näiteks duubeltiimis või pingil kükitades. Keeruliseks muutis selle arvestuse tõsiasi, et üheksakümnendatel mängis kõrgliigas kaasa ka mitu duubeltiimi – seal kitsendasime pisut kriteeriume ja lugesime medalivõitjateks vaid need, kes hooaja teises pooles esindusmeeskonnas minuteid kirja said.

Erandi tegime vaid neile varuväravavahtidele, kes suurema osa hooajast medalivõistkonna pingil olid, kuid ühtegi minutit lõpuks kirja ei saanud. Selline lähenemine loob nii mõnegi näiliselt ebaõiglase olukorra, kuid midagi pole parata – kuhugi tuleb piir tõmmata.

Reaalses elus on poole hooaja pealt lahkunud mängijate seis väga erinev. Mart Poom on näiteks välja toonud, et tal on kodus hooajast 1993/94 küll Eesti meistri diplom, aga mitte medalit – ta jõudis hiljem meistriks kroonitud Flora meeskonnas mängida 11 kohtumist, kuid siirdus poole hooaja pealt Šveitsi. Meie tabelis me Poomi seepärast Eesti meistriks ei lugenud, andes talle vaid hooaegadel 1992/93 ja 1995/96 võidetud hõbemedali. Ka sport24.ee veebilehel olev andmebaas on selles osas väga korrapäratu, arvestades mõnel puhul sellised mängijad võistkonna koosseisu, mõnel puhul mitte.

Mitme tabelisse jõudnud mängija puhul on nii mõnigi võidetud medal või meistritiitel karjääri algfaasis üsna soodsa kokkulangemise teel saavutatud. Parim näide on ehk Igor Morozov, kelle neljast meistritiitlist kaks esimest tulid hooaegadel 2006 ja 2007, kusjuures mõlemal hooajal sai nooruke Morozov platsile vaid ühes kohtumises ja sedagi olukorras, kus Levadia oli meistritiitli juba ära kindlustanud!

Indrek Zelinskile võiks aga seitsme kulla kõrvale lisada teistsuguste kriteeriumite korral veel kaks tiitlivõitu, sest hooaja 1994/95 esimeses pooles mängis ta meistriks tulnud FC Flora eest kaasa kolm kohtumist (kokku 155 minutit), kuid veetis hooaja teise poole Lelle SK ja Pärnu Tervise ridades. 2001. aastal, kui Flora taas tiitlivõitjaks krooniti, lõi ta hooaja esimeses pooles 12 mänguga 13 väravat, ent siirdus suvel Taani meistriliigasse Aalborgi.

Mitmekülgne spordiäss Heinrich Paal

Lisaks sellele, et Heinrich Paal on juba sajandi jagu olnud Eesti rekordimeister jalgpallis, on tema arvel veel terve ports spordisaavutusi – nagu tol ajal kombeks, olid tippsportlased väga mitmekülgsed ning võistlesid heal tasemel eri aladel. Paal oli omal ajal üks Eesti suuremaid spordistaare: kergejõustikus olid tema leivaks kesk- ja pikamaajooksud, aga Eesti meistrivõistlustelt võitis ta kuldmedali ka kümnevõistluses! Kergejõustikus tuli ta kokku kümnel korral Eesti meistriks ning oli kõrgel tasemel ka kettaheites. Sellega tema mitmekülgsus aga ei piirdunud – jääpallis krooniti ta aastatel 1920–1935 lausa 11 korral Eesti meistriks, aga nobedust uiskudel tõestas ta juba 1918. aastal, kui tuli riigi tšempioniks kiiruisutamise mitmevõistluses. Tagatipuks on tema nimel 1929. aastast ka kaitseliidu meistritiitel maadluses!

Hilisemas karjääris oli Paal nii kergejõustikus, jalgpallis (FIFA kategooria!) kui jääpallis hinnatud kohtunik. Eesti koondises oli suurepärase standardolukordade andjana tuntud poolkaitsja meie läbi aegade esimesest mängust alates ning sai kirja 36 mängu ja kuus väravat.

Vabadussõjas võidelnud Paali elu lõpp oli paraku traagiline: 1941. aasta veebruaris arreteeris NKVD ta ja mees saadeti kümneks aastaks sunnitööle. Paal suri 1942. aastal vangilaagris.