17-aastane Nora Lember unistab karjäärist välismaal. „ Äge oli treenida mängijatega, keda Instagramis aastaid jälginud olen!“
„Kui näiteks trennis läheb midagi halvasti, siis on väga-väga raske pärast õppimisele keskenduda,“ kirjeldab koondise esindamise ja õppimise ühildamise raskusi Eesti võrkpallikoondislane Nora Lember.
17-aastane Nora Lember õpib Audentese spordigümnaasiumis. Eelmisel sügisel treenis ta kaks kuud Itaalia kõrgliiga naiskonna Scandicci Pallovolo juures ning mängis Audentese SG/Noortekoondise ridades.
Lember tegi A-koondise debüüdi kaks aastat tagasi, kuid varasemalt on ta kuulunud mitu aastat noortekoondisesse. 2021/2022 hooajal suutis ta koos Audentese SG/Noortekoondisega võita meistriliiga kolmanda koha.
Milline oli sinu lapsepõlv?
Sündisin Saaremaal. Terve mu pere on Saaremaalt pärit, aga ma kolisin väiksena Viimsisse. Kõik suved veetsin Saaremaal, nii et mul lapsepõlv möödus vabas õhus ja oli selline mänguline, eriti toas ei istunud. Väga tore lapsepõlv oli.
Mis hobid sul sellel ajal olid, millega sa tegelesid?
Väiksena tegelesin ujumise ja tennisega, vahepeal isegi tantsimisega, aga võrkpall oli alati nende kõrval.
Kuidas sa võrkpallini jõudsid?
Terve mu pere mängib võrkpalli. Ema on võrkpallur, onu oli kunagi meeste koondises sidemängija, vanaema oli võrkpallitreener. Mul igalt poolt suruti seda võrkpalli peale. Olin seitsmeaastane, kui ise võrkpalliga alustasin.
Kas sa oled ka rannavõrkpalli mänginud?
Olen.
Miks sa just saalivõrkpalli oled praegu valinud?
Rannavõrkpall oli minu jaoks võib-olla natuke igavam. Mulle meeldib just see, et on palju inimesi tiimis ja on palju kaaslasi, kellele saab toetuda. Kuna ma alustasin saalivõrkpalliga ja rannavõrkpall oli pigem hobi, siis oli saalivõrkpall kindel valik.
Sa viibisid sügisel kaks kuud Itaalia kõrgliigaklubi Scandicci Pallovolo juures. Kuidas see võimalus tekkis?
Naiste koondise peatreener Alessandro (Alessandro Orefice - toim) pakkus selle välja. Sain aru, et sealt klubist otsiti. Alessandro pakkus välja mind ja sidemängijat Häli Vahulat.
Võtsid sa selle pakkumise kohe vastu?
Jah, ikka. Väga pikalt ei mõelnud.
Kuidas sulle seal üldiselt meeldis? Milline see keskkond oli?
See oli väga teistsugune, sellepärast, et tase oli ikka väga-väga kõrge. Tiimi korraldus, rahastus ja kõik oli nii palju parem. See oli täiesti teine kogemus. See oli väga-väga äge!
Mida sa sealt juurde õppisid?
Õppisin väga palju juurde. Esiteks õppisin itaalia keelt seal ja teiseks õppisin ikka väga palju tehniliselt. Arenesin seal just tagaliini mängijana. Vastuvõtus ja kaitses arenesin hästi palju.
Spordil on hästi suur osa sinu elus, millega sa veel tegeled?
Õppimisega. Ma üritan ikka kooli ka hästi ära lõpetada selle kõrvalt. Meil algas koondiselaager juba aprilli viimasest nädalast ja tegelikult alles juuni keskel lõpeb kool, nii et ma pean kõik distantsilt tegema ja see pole kõige kergem. Osad õpetajad ei ole väga vastutulelikud ka. Teised noored teevad ka kooli koondise kõrvalt, nii et see on ikka päris raske mentaalselt. Kui näiteks trennis läheb midagi halvasti või halb trenn on, siis on väga-väga-väga-väga raske pärast õppimisele keskenduda või siis, kui just õppimises läheb halvasti ja mingi tähtis trenn tuleb, siis on jälle seal raske keskenduda. See on mentaalselt päris kurnav.
„Meil oli mitu õhtut, kus kõik lihtsalt kogunesid ühte tuppa ja täiskasvanud aitasid meid kooliga. Nad nägid ka, kui stressis me olime.“
Kuidas sellega toime tuled?
Eriti hästi ei tulegi. Meil tegelikult eelmine aasta oli sama olukord ja see oli ikka üks kõige raskemaid perioode selle õppeaasta jooksul või üldse aasta jooksul. Tuleb lihtsalt üle elada.
Kuidas rahvuskoondisesse pääsemine sinu puhul välja nägi?
Kutsuti. Ma olin kõigepealt kaks aastat B-koondises ja siis eelmine aasta kutsuti mind A-koondisesse. Neli aastat olen kokku olnud.
Sa olid suhteliselt noor, kui sa koondisesse said. Kuidas teised sind vastu võtsid?
Väga hästi. Kõik olid väga toetavad. Osad ikka on väljaku peal nõudlikumad, aga meil kehtib põhimõte, et kõik mis on väljakul, jääb väljakule. Väljaku kõrval on kõik väga toetavad ja just kooli küsimuses ka. Meil oli mitu õhtut, kus kõik lihtsalt kogunesid ühte tuppa ja täiskasvanud aitasid meid kooliga. Nad nägid ka, kui stressis me olime. Meil on ikka pigem väga toetav õhkkond seal.
Kas sul oli koondises ka mõni iidol, kellega sa nüüd koos saad mängida?
Tegelikult ei olnud, sellepärast et ma ei olnud naiste võrkpalliga nii palju kursis ja tegelikult siiamaani ei ole. Ma pigem ise üritan teha. Olid inimesed, keda olin aastaid jälginud, näiteks Liis Kullerkann, Kadi Kullerkann ja Julia Mõnnakmäe. Olin telekast ikka vaadanud naiste koondise mänge. Ise sinna punti pääsemine oli natuke sürreaalne tunne.
Kuidas sulle praegune koondise õhkkond meeldib? Kuidas te omavahel läbi saate?
Me saame kõigiga väga hästi läbi. Praegu on väga hea õhkkond. Meil on kõik väga toetavad ja aitavadki, kui on väljakul midagi, millest ei saa aru, siis vanemad ikka aitavad. Me oleme ka õhtul üksteise tubades külakuhjas seal ja vaatame mingeid sarju, mängime lauamänge. Meil on väga tore praegu.
„Olin telekast ikka vaadanud naiste koondise mänge. Ise sinna punti pääsemine oli natuke sürreaalne tunne.“
Käimas on ka Euroopa Hõbeliiga. Mis on koondise eesmärk? Olen aru saanud, et eesmärk on ikkagi võita.
Jah. Kohe esimestel koosolekutel, kui peatreener meiega rääkis, oli ikkagi põhieesmärk sel aastal Hõbeliiga võita ja saada Kuldliigasse. Hõbeliiga on ikkagi kõige madalam liiga ja meil on sel aastal ka head võimalused, et võita.
On see eesmärk reaalne?
Minu meelest küll. Trennides tuleb kõigil väga hästi välja, mängupilt on päris hea. Selles suhtes on alagrupid ka hästi jaotatud, et minu meelest on küll võimalik.
Augustis on Tallinnas ka Euroopa meistrivõistluste alagrupimängud. Kas seal on samuti eesmärk võita, alagrupist edasi saada?
No muidugi! Eesmärk on alati ja tegelikult on eesmärk ka ikkagi parimat mängu mängida. Meie peatreener alati rõhutab ka, et ei pea alati võitma. Muidugi on võit tähtis, aga kui kaotus tuleb meie parima mänguga, siis las nii olla.
Kui reaalne tundub sealt edasi saada?
Lootus sureb viimasena. Meil on tugevad riigid vastas. Üritame oma parimat mängu näidata ja üritame edasi saada.
Mida peaks üks noor tegema, kes tahaks ka koondisesse jõuda?
Seda peab väga-väga tahtma. Palju on suhtumises kinni. Sa pead ikka väga-väga palju pingutama, tahtma ja näitama, et sa tahad seal koondises olla. Et sinna saada, ei piisa sellest, et oled ainult füüsiliselt treeningutel kohal, vaid sa pead ka mõttega asjas sees olema.
Kui raske on koondisesse saada?
Vanematel on hästi-hästi palju kogemust, nad on käinud mitu aastat välismaal mängimas ja neil on hästi palju koondise ja närviliste olukordade kogemust. Noorena on just seda kogemuse poolt raske üle trumbata. Sa pead ikkagi tegema midagi erilist, et treeneritele silma jääda.
Kas koondises on ka mingid katsed?
Mängupildi järgi vaadatakse. Peatreener ja abitreenerid vaatavad su Eesti liiga kohtumisi - nendes pead sa kuidagi silma jääma. Minu meelest peaksid kõik välismaal mängivad eestlased koondises olema.
On sul mõni selline päev ka, kus sa trenni minna ei viitsi?
Muidugi on, ma arvan, et kõigil on selliseid päevi, kus sa ärkad hommikul üles ja mõtled, et täna ei viitsi, aga sa pead ikka selle ära tegema. Pärast trenni on tegelikult väga hea tunne. Ei kahetse ühtegi trenni või et miks ma sinna läksin.
Kuidas sa motiveerid ennast trenni minema?
Mul on sattunud hästi head toakaaslased, kes alati ütlevad, et Nora tõuse üles, lähme!
„Arvan, et kõigil on selliseid päevi, kus sa ärkad hommikul üles ja mõtled, et täna ei viitsi, aga sa pead ikka selle ära tegema.“
Sa peaksid järgmisel aasta lõpetama kooli. Mida edasi tahaksid teha?
Muidugi, mingid mõtted on, aga kuna need on veel liiga algsed, et välja öelda.
Aga on need spordiga seotud?
Ikka, muidugi.
Kuhu sa võrkpalli mängimisega jõuda tahad?
Issand, see on nii raske küsimus! Ikka kuskile välismaale - see on miinimumeesmärk. Kuna ma olen Itaalias käinud paar kuud, siis terveks hooajaks välismaale on esimene eesmärk.
„Treenida nende inimestega, keda sa aastaid Instagramis jälginud ja vaadanud oled, see oli ikkagi väga-väga äge kogemus.“
Mida sa selle jaoks tegema pead, et sinna jõuda?
Võimalikult hästi mängima. Pingutama peab ikka täiega, et saada kuskile reaalselt heasse klubisse, kus sa saaksid edasi areneda. See on ikka päris raske ja konkurents on päris suur. Nii et sa pead ikka täiega pingutama ja tahtma, et seda saada.
Kas sul on ka mõni unistuste klubi, kus sa tahaksid mängida?
Ei ole. See klubi, kus me Itaalias olime, see oli nagu unistuste unistus. See oli ikka väga-väga äge kogemus väga kõrgel tasemel! Me ei mänginud küll ametlikke mänge, aga treenida nende inimestega, keda sa aastaid Instagramis jälginud ja vaadanud oled, see oli ikkagi väga-väga äge kogemus.
Kus sa järgmisel hooajal mängid?
Praeguse seisuga ikka Audenteses edasi. Lõpetan kooli seal ära ja siis on ühe asjaga ühel pool.
Piletid Eesti võrkpallikoondise mängudele (Kuldliiga, Hõbeliiga, naiste EM-finaalturniir) on saadaval Piletitaskus.
