Miks jõudsid Eesti jalgpallurid omal ajal Norrasse? Pohlak: hinnad olid seal ebaloogiliselt kõrged ja teised polnud Norrat veel avastanud
(13)Varem tehti otsuseid intuitsioonile toetudes või usalduse alusel.
Maailma ja ka jalgpalli loogika on muutunud.
Tänapäeva jalgpall on palju teadlikum ja organiseeritud.
Mängija tase on enamasti ainus või vähemalt peamine argument.
Muutunud jalgpalliturul on sidemete asemel tõusnud aina olulisemasse rolli põhjalik taustatöö.
Eesti jalgpallurid on rahvusvahelisel turul liikunud nüüdseks üle 30 aasta. Eesti jalgpalli liidu president Aivar Pohlak on selle aja jooksul näinud lähedalt siinsete vutimeeste välismaale liikumist.
Nüüdseks on nii mõndagi muutunud. Ent eesmärk on ikka üks: leida töökoht rikkamas ja parema tasemega liigas. Pohlak selgitas Eesti Päevalehele, mis on olnud muutuste taga, miks oli omal ajal eestlaste jaoks kõige populaarsem sihtkoht Norra, kuidas tekitatakse välisklubis eestlaste vastu huvi jpm.
Aivar Pohlak, miks on Eesti jalgpallurite puhul ära kadunud testimised sellisel kujul, nagu olid 1990-ndatel ja 2000-ndatel, kui meie koondislased käisid järjepanu Liverpoolis, Arsenalis, Real Sociedadis, Amsterdami Ajaxis jm? Kuidas omal ajal nende testimisteni jõuti?
Esimene põhjus on maailma toimimise loogika muutumine – kui veel 20 või 25 aastat tagasi sai välisklubi mängijast esmase pildi teda Eestisse liiga-, euro- või koondisemängule vaatama tulles ja põhjalikuma pildi mängijat klubisse testimisele kutsudes, siis nüüd saadakse nii esmane kui ka põhjalikum pilt skautimisplatvormide kaudu. Teine põhjus on jalgpallurite teadliku kasvatamisega tegelevate klubide hulga suurenemine – kui eelmise sajandi lõpus oli mängijate kasvamine veel kohati n-ö metsik, siis nüüd on see väga teadlik ja sihipärane tegevus.
Millised on eestlaste seisukohast 1990-ndate ja tänapäeva üleminekuturu peamised erinevused?
1990-ndate turg oli emotsionaalne ja juhuslik, nüüdne on palju teadlikum ja organiseeritud. Tõusnud on ka skautide tase ja nõudmised mängijatele.
Kuidas kujunesid omal ajal välja Eesti jalgpallurite põhisuunad? Näiteks Norra.
Norra oli teadlik valik nii treeneri – Teitur Thordarson – kui ka mängijate karjääri planeerimise mõttes. Eestlane sobis sinna, nende klubijalgpallis oli võimalik läbi lüüa n-ö iseloomuga ja klubide majanduslik olukord lubas välismängijaid osta. Samuti olid neil siseturul mängijate hinnad ebaloogiliselt kõrged, mis andis võimaluse pakkuda odavamat mängijat. Ja muu maailm ei olnud sel ajal Norra turgu avastanud.
Kuidas tekitatakse välisklubis konkreetse Eesti mängija vastu huvi?
On kaks põhilist viisi: esiteks püüda tekitada välisklubis n-ö iseeneslikku huvi mängija või mängijate vastu ja teiseks pakkuda konkreetset mängijat klubidesse, kuhu ta ühel või teisel põhjusel võiks sobida. Esimese viisi alla kuulub edukas UEFA klubisarjades esinemine, võimalikul sihtturul treeningmängude mängimine ja noormängijate n-ö stažeerimistele viimine. Teise viisi alla kuulub eelkõige usaldusväärse agendi või agentide kasutamine, aga mitte mingil juhul ei tohi mängijat lasta pakkuda juhuslikel inimestel piiramatul hulgal klubidesse.
Mõistagi ei tohi unustada, et esimese asjana on vaja ka vajalikul tasemel jalgpallurit.
Kui palju loevad tegelikult agentide sidemed ja kui palju mängija klass? Kas see vahekord on aastakümnete jooksul muutunud?
Mängija tase on enamasti ainus või vähemalt peamine argument. Tõsi, 1990-ndatel olid määravad pigem sidemed. Mõistagi on suure tööga alati võimalik saavutada paremaid tulemusi ja julgeksin öelda, et eestlaste välismaale liikudes on see olukord olnud just pigem nii.
Läbi aastate on ikka räägitud, et Eesti pass ei ole üleminekuturul just parim dokument. Kas kodakondsus on tõesti mõne konkreetse klubivahetuse puhul takistuseks saanud? Kas see arvamus on hakanud muutuma?
Ei, pärast Euroopa Liidu tekkimist ning sellest lähtuvate seaduste ja reeglite kehtestamist on eestlase ja sakslase dokumendid üleminekuturul võrdsed.
Millised on sinu silmis olnud üleminekuturu viimase 30 aasta suuremad muutused? Nii rahvusvaheliselt kui ka eestlaste seisukohast.
30 aastat tagasi oli jalgpall emotsionaalne ja ratsionaalselt raskesti kirjeldatav mäng, kus otsuseid tehti enamasti intuitsioonile toetudes või usalduse alusel. Isegi Manchester Unitedi hiilgeaja kohta on tollased asjaosalised öelnud, et sa ei kujuta ette, millistele mängijatele sai antud pikaajalisi ja kalleid lepinguid. Jalgpall on praegugi emotsionaalne ja raskesti kirjeldatav mäng. Samas on mängijad ja nende omadused võetud vägagi pulkadeks lahti ning nende kohta tehakse otsuseid selgelt kirjeldatud asjaolude järgi. See on ilmselt peamine erinevus. Mõistagi on alles ka emotsionaalsed tähendused ehk siis eestlase kui jalgpalluri maine tõstmiseks on üksjagu ruumi.
Aga ilmselt jäävad alatiseks vähemalt osaliselt mõistatuseks mängija arengupotentsiaali realiseerimisega seotud vaimsed tähendused. Nüansse, mis määravad talendi saatuse, on inimese peas lihtsalt sedavõrd palju. Vaadeldes Eesti jalgpalli meie rahvaarvu seisukohalt, oleks vastus sellele küsimusele eriti oluline, sest variant, et tippu jõuavad ainult need, kelle füüsilised ja vaimsed asjaolud selleks juhuslikult kokku langevad, meid päriselt ei rahulda.
Esimese Eesti jalgpallurina sai Norras jala maha Marek Lemsalu. Enne seda Saksamaa esiliigas Mainzis mänginud Lemsalu liitus 1999. aastal Norra kõrgliigas pallinud Drammeni Strømsgodset IF-ga. Kokku sai ta klubi ridades kirja kaheksa kohtumist.
2000. aastal jõudsid Norrasse Kristen Viikmäe ja Sergei Terehhov. Edasi maandus fjordidemaal aina rohkem siinseid vutimehi. Praegu ei palli sealses kahes kõrgemas liigas ühtegi eestlast, kuid kahel eelmisel kümnendil oli Norra eestlaste kõige tõenäolisem sihtkoht. Kõrg- ja esiliiga tasemel on eestlased Norras mänginud 19 klubis.
Kõige rohkem on Norras endale nime teinud ilmselt Raio Piiroja, kes pallis aastaid Fredrikstadis. Pikk ja edukas karjäär on Norras olnud ka näiteks Pavel Londakul, Enar Jäägeril ja Taijo Tenistel.
Norra meistriks on ainsana kroonitud Londak. Üheksa hooaega Bodø/Glimtis mänginud Londak teenis 2016. aastaks lepingu sealse suurklubi Trondheimi Rosenborgiga. Londak oli toona vahetusväravavahi rollis, kuid mänguaega jagus temalegi. Norra kõrgliigas sai ta kirja kolm matši. Ametlikke mänge kokku kaheksa. Rosenborg on Norra meistriks kroonitud rekordilised 26 korda.
2021. aastal kuulus Norra meistriks kroonitud Bodø/Glimti ridadesse Mattias Käit. Hooaja lõppfaasiks meeskonnaga liitunud Käit siiski meistrina ajalukku ei läinud, sest ta ei pääsenud üheski liigakohtumises väljakule. Karikasarjas sai ta siiski ühe matši kirja.
2016. aastal krooniti Londak Rosenborgi mängijana Norra karikavõitjaks. Piiroja ja Fredrikstad võitsid Norra karika 2006. aastal, Piiroja lõi seejuures finaalis kaks väravat.
2011. aastal võitsid Aalesundsi ridades Norra karika Jääger ja Sander Post. Jääger tegi kaasa kogu finaali, Post sekkus vahetusest. Jääger ja Aalesunds on ajalukku läinud ka 2009. aasta karikavõitjatena.
