Tarmo Lehiste: omal ajal oli lihtsam mängijaid nimekatesse klubidesse saada
(8)Millistes klubides on eestlased aastate jooksul testimisel käinud?
Üks tulemuslik lõunasöök viis kolm Eesti mängijat tipptiimi.
Eestist sai omal ajal sild ida ja lääne vahel.
Tänapäeval paar päeva testimist enam üldist arvamust ei muuda.
Endise jalgpalliagendi Tarmo Lehiste sõnutsi käisid paarkümmend aastat tagasi asjad hoopis teisiti.
Jalgpalli suvine üleminekuturg avaneb peagi ja Eesti Päevaleht vaatab seetõttu artiklisarjaga ajalukku. Kuidas siinsed vutimehed omal ajal välismaale siirdusid? Kuidas siirduvad tänapäeval? Kuidas käis Eesti mängijaga suur tehing ja mis muutub lähiajal siinsetegi mängijate jaoks?
1990-ndatel jalgpalliperega uuesti ühinedes hakkasid Eesti vutimehed välisliigade poole kiikama. Kui selline soov oli, siis tõenäoliselt aitas seda realiseerida agent Tarmo Lehiste. Toona oli üsna tavapärane, et Eesti mängijad käisid maailmakuulsates klubides testimas. Kuidas selleni jõuti ja miks on praeguseks asjad muutunud? Tuleb meeles pidada, et siinsetele vutimeestele aitasid uksi avada grusiinid ja leedulased, kelle abiga eestlased end jalgpallimaailma sisse sõid.
Agendi osakaal oli suurem
1990-ndatel ja 2000-ndatel käis eestlasi järjepanu testimas nii Liverpoolis, Londoni Arsenalis, Amsterdami Ajaxis, Real Sociedadis, Dortmundi Borussias, Piraeuse Olympiacoses, Glasgow’ Rangersis jne (vt lisalugu).
„Kontaktide ja juhuste kaudu on nüüd keerulisem mängijaid pildile saada.“
„Toona oli lihtsam mängijad nimekatesse klubidesse saada. Kõik oli pigem juhuslikkuse, kontaktide ja suhete peale üles ehitatud,“ meenutab Lehiste agendina tegutsemise aega. „Tänapäevaks on jalgpall muutunud palju professionaalsemaks. Tippklubide ja keskmise tasemega tiimide skautimine on läinud palju paremaks. Kontaktide ja juhuste kaudu on nüüd keerulisem mängijaid pildile saada.“
Lehiste annab mõista, et toona oli agendi osakaal tehinguni jõudmises tunduvalt suurem. Nüüd vaadatakse mängija taset hoopis terasema pilguga.
„Klubide taustainfo on tänapäeval võrreldes 1990-ndatega palju parem. Nüüd peab piiri taha pääsemiseks kindel kvaliteet olema,“ tõdeb Lehiste. „Paarkümmend aastat tagasi tahtis peatreener mängijat ikka oma silmaga näha. Tänapäeval on klubidel soovi korral mängijast üsna konkreetne pilt olemas. Paar päeva testimist seda enam ei muuda. Pigem soovitakse hoopis temaga vestelda, et saada füüsiliste võimete kõrval ülevaade ka tema mentaalsest poolest.“
Kontakte eestlastel toona oli. Pärast NSVL-i lagunemist tahtsid ka siinse piirkonna mängijad läände suuri summasid teenima minna. Ent sidemeid polnud. Siinkohal tulidki appi eestlased. Ajaloolistel põhjustel meil 1990-ndate alguses eriti rahvusvahelise klassiga mängijaid ei olnud. Aga neid oli paljudes värskelt iseseisvunud riikides.
Sild ida ja lääne vahel
Alguses vahendasidki eestlased Gruusia ja Leedu jalgpallureid Lääne-Euroopasse. Gruusia tippklubi Thbilisi Dinamo oli 1970-ndatel ja 1980-ndatel endale ka eurosarjades nime teinud. Vilniuse Žalgiris oli aga võitnud 1987. aastal NSVL-i meistrivõistlustel pronksi. Seega oli kvaliteeti, mida läände eksportida.
„Meil õnnestus saavutada selline roll, kus olime sillaks endiste NSVL-i riikide ja lääne vahel. Eestis endas toona piisavalt mängijate kvaliteeti ei olnud. Kuna olime aga hästi aktiivsed, õnnestus meil vahendajatena end mängu tuua ja klubidega head suhted luua,“ ütleb Lehiste. „Kui suhted olid olemas, siis tekkis meil võimalus ka Eesti jalgpallureid pakkuma hakata.“
Head suhted ja kontaktid on üleminekuturul kõige olulisem valuuta. „Tänu aktiivsele suhtlusele oli meil infot, millise positsiooni mängijat on mingil klubil parasjagu vaja. Seega saime enda mehi kohe sinna suunata. Kuna toona oli taustainfot vähem, oli testimine oluline. Paar head päeva võisid kohe lepingut tähendada.“ Lehiste toob konkreetse näite. „Sergei Zenjov läks 18-aastaselt täiesti tundmatu mängijana Lvivi Karpatõsse testimisele. Ta lõi treeningmängus kolm väravat ja järgmisel päeval osteti ta TVMK käest välja [Transfermarkti andmetel maksti Zenjovi eest 260 000 eurot].“
Nagu praegugi oli Eesti ka toona jalgpallimaailmas üsna tundmatu suurus, nii et tehinguteni jõudmiseks tuli loominguline olla. Seetõttu loodi eestlastele kindlat kuvandit. „Oli selge, et tehniliselt ei olnud meie mängijad näiteks Lõuna-Euroopast pärit meestega võrreldavad. Samal ajal rääkisime klubidele, et eestlast palgates saate tööka ja lojaalse mängija, kellega ei kaasne probleeme. Seda aktsepteeriti ja võeti hästi vastu,“ avaldab Lehiste.
Tulemuslik lõunasöök Genfis
Olulised olid eelkõige isiklikud sidemed. 2000-ndate keskpaigas mängis Venemaa kõrgliigas Moskva Torpedo ridades korraga kolm Eesti koondislast. Andres Oper jõudis sinna 2003. aastal. Järgmisel hooajal lisandus Andrei Stepanov ja veel aasta hiljem Enar Jääger. Kõik algas sellest, et Lehiste tundis kedagi, kes teadis Torpedo direktorit.
„Sattusin Genfis olles Torpedo direktoriga lõunat sööma. Rääkisime Operist ja mõne aja pärast mängis seal klubis juba kolm eestlast. Esiteks pidi olema ise hästi aktiivne ja palju suhtlema. Kui pakkusid head mängijat ja tegid korraliku tehingu, siis oli tõenäoline, et said sama klubiga veel koostööd teha,“ meenutab Lehiste. „Toona oli tehinguni jõudmiseks vaja isiklikku suhtlust. Ühe nädala sees tegin tihti kolm lennureisi. Käisin lihtsalt kodus riideid vahetamas ja hommikul lendasin jälle välja. Olulised olid isiklikud kontaktid ja näost näkku kohtumised.“
Seejuures ei käinud suhtlus ainult klubide treenerite ja direktoritega. Pidevalt oldi kontaktis ka teiste agentide ja partneritega, kes aitasid tehinguteni jõuda. Kuna kõikide turgudega ei ole võimalik alati kursis olla, tekkisid kindlad suunad. Peamiselt maandusid siinsed vutimehed tol ajal Norras.
„Mart Poomi Derby tehingus tegime koostööd Inglismaa ühe parima agendi Jerome Andersoniga.“
1990-ndatel oli Norra tõusev jalgpallimaa. Järjest jõuti 1994. ja 1998. aasta MM-ile ning norralased olid Inglismaa kõrgliigas nõutud kaup. „Norras õnnestus tõesti luua head suhted. Ühtepidi olime vahendajateks mitmete Norra tolleaegsete staaride [Tore André Flo jt] Inglismaale siirdumisel, teisalt saime hulga eestlasi Norrasse mängima,“ sõnab Lehiste.
„Tolleaegsetest tippagentidest tundsin hästi norralast Rune Hauget, kes viis kohalikke mängijaid [Ole Gunnar Solskjær, Henning Berg, Ronny Johnsen, Erik Nevland] Manchester Unitedisse ja oli Alex Fergusoni usaldusisik. Jonatan Johanssoni Rangersisse siirdumisel oli meil abiks Dennis Roach, keda peetakse jalgpalliagendinduse alusepanijaks. Mart Poomi Derby tehingus tegime koostööd Inglismaa ühe parima agendiga Jerome Andersoniga. Meie Itaalia partnerid Vincenzo Morabito ja Vinicio Fioranelli olid väga suured tegijad,“ meenutab Lehiste. „Toona oli agent enamasti tugev ühes riigis. Seega oli vaja erinevaid partnereid. Siis ei olnud selliseid superagente nagu Jorge Mendes ja Mino Raiola, kes on soovi korral kogu Euroopat oma käpa all hoidnud.“
Tänapäeval kuuleme ikka, et mõni 16-aastane Eesti noormees on tuntud välisklubi akadeemias testimisel. Juba kogenumad mängijad, nagu 21-aastane Alex Matthias Tamm (käis jaanuaris testimisel Prantsusmaa kõrgliigaklubis Stade de Reimsis), jõuavad suurliigade klubide juurde testimisele haruharva. Eelmistel kümnenditel olid asjad hoopis teistmoodi. Eriti 1990-ndatel ja 2000-ndatel. Kuhu siis välja jõuti?
Marek Lemsalu käis omal ajal kahel korral Liverpoolis. Lisaks näitas ta oma oskusi Inglismaal Barnsleys ja Wimbledonis, Saksamaal Kaiserslauternis, Prantsusmaal Saint-Étienne’is ja Kreekas Piraeuse Olympiacoses. Karjääri kõrgpunktis jõudis Lemsalu Saksamaa esiliigasse FSV Mainz 05 ridadesse, nii et mängis tasemel, kus sel poolaastal pallib üks praeguse koondise liidreid Karol Mets.
Olympiacoses oli Lemsalu testimisel koos toonase koondisekaaslase Sergei Hohlov-Simsoniga.
Andres Oper käis 1998. aasta lõpus end Londoni Arsenalile näitamas. 2005. aastal oli põhimõtteliselt olemas kokkulepe Premier League’is mängiva Sunderlandiga, kuid viimasel hetkel otsustasid inglased pakkumisest taganeda. Tol ajal mängis samas tiimis ka Mart Poom. Inglismaal sai jalga proovida ka Marko Kristal, kes osales Manchester City ja Ipswich Towni eest treeningmängudes.
Aastaid Eesti koondises kaptenipaela kandnud Raio Piiroja jõudis nooruses Glasgow’ Rangersi treeningutele. Aastaid hiljem näitas samas klubis oma oskusi Enar Jääger. Kõige kõlavama nimega tiimidest seostati Piiroja 2001. aastal aga FC Barcelonaga. Toona kirjutati, et Lilleküla staadioni avamängul Eesti ja Hollandi vahel olid Kataloonia suurklubiga seotud agendid just Piiroja jälgimas. Testimiseni asi siiski ei jõudnud.
Karjääri jooksul Inglismaa, Saksamaa ja Itaalia kõrgliigas pallinud Ragnar Klavan käis algusaastatel end näitamas hoopis Hispaanias. 2003. aastal tutvus kahe nädala jooksul tema oskustega Real Sociedad. Aasta hiljem viibis Klavan juba Amsterdami Ajaxi treeningutel. Hollandis näitas ta oma oskusi veel PSV Eindhovenis ja Feyenoordis. Lisaks käis Klavan Prantsusmaal RC Lensis ja Venemaal Moskva Spartakis.
2008. aastal käis tol ajal 20-aastane Sander Puri Saksamaa suurklubis Dortmundi Borussias. Testimine läks asjaosaliste sõnul hästi ja meedias tõdeti isegi, et üleminekusumma on juba kokku lepitud, kuid lõpus jäi Puri ikkagi Levadia hingekirja.
***
Loe järgnevatel päevadel Delfi Spordist üleminekuturu telgitagustest läbi eestlaste silmade.
