Finaalseeria otsustav kohtumine võttis uskumatu pöörde, kui kohtumise lõpuni oli jäänud kaks minutit ja 20 sekundit ja kodumeeskond oli 16-punktilises kaotusseisus.

Sellest hetkest alates hakkas kodusaalis mänginud Leiden tabama pööraseid viskeid ja pisikese õnne, vastaste kehva vabavisketabavuse ja pallikaotuste toel pöörati kohtumine järgnevatel sekunditel pea peale.

Kodumeeskond jõudis Groningenist kuue puntki kaugusele, kui mängida oli jäänud veel minut ja neli sekundit. Veel neli sekundit enne kohtumise lõppu oli külalisvõistkonnal võimalik Leideni imelisele tagasitulekule kriips peale tõmmata, kuid vabaviskejoonel eksiti 81 : 79 eduseisus mõlemal üritusel.

Kohtumise otsustav moment rullus lahti 0,3 sekundit enne lõpuvilet, kui kohtunikud määrasid videokorduse ülevaatamise järel Leideni kasuks kaks vabaviset. Joone taha läinud Thomas Rutherford tabas mõlemad visked ning muutis võimatu võimalikuks. Groningeni üle välja teele saadetud vise ei tabanud ja Hollandi meistriks krooniti viiendat korda riigi ajaloos Leiden.

Saal ja mängijad olid pöördes, midagi sellist polnud nad varem kogenud.