20-aastane Kalev/Cramo Ukrainast pärit tagamängija Oleksandr Kovliar tegi tänavu vägeva arenguhüppe.
Millal mõistsid, et sinust saab korvpallur?
Korvpall tuli mul kiirelt ja üsna loomulikult. Kui 15-aastaselt pääsesin Ukraina U16 koondisesse, siis sain aru, et võin jõuda kõrgele tasemele. Mäletan, et kui sain 18-aastaselt esimest korda kõrgliigas väljakule, oli vastas meie koondise kodustatud mängujuht Steve Burtt. Ta oli 37-aastane, aga suurepärases vormis ja suutis väga hästi mängu lugeda. Kui ma korra pea ära pöörasin, oli ta juba mu selja taga. Mõtlesin: kena värk. Mul oli teda toona üsna võimatu katta, võib-olla nüüd saaksin juba hakkama.
Millised olid sinu esimesed Ukraina sõja päevad?
Meil oli Južnõi Himiku meeskonnas kuus ameeriklast. Mõni nädal enne sõja algust andis USA saatkond neile teada, et parem oleks koju minna. Kaks meest läksid. 17. veebruaril ehk nädal enne esimesi plahvatusi oli koosolek, kus peatreener kinnitas, et kõik on nagu viimasel kaheksal aastal – tegu on infosõjaga ja kõik on korras. Meil pidi olema hommikune trenn, ärkasin, tegin teleri lahti ja sain teada, et Venemaa pommitab Ukrainat. Elasin riigi lõunaosas ja seal polnud midagi. Helistasin koolis töötavale emale ja arutasime, mida teha. Selliseks asjaks ei saa valmis olla ja teadmatus oli väga suur. Ma ei käinud üle kahe nädala toast väljas. See oli üsna irreaalne, et sa lähed korterist tänavale ja näed tanke.
Kuidas sa enda jaoks lahti mõtestasid, mida edasi teha?
Ausalt öeldes paljud korvpallurid arvasid, et nad saavad olla riigile kasulikumad, kui nad mängivad ja sellega koos sõjast teavitavad. Näiteks ma mängisin Keilasse jõudnud ukrainlaste ja Pärnut esindanud [Vadõm] Kozakiga varem koos. Kozakki tean juba kuueaastasest peale ja me oleme koolivennad. Lõpuks otsustasime ema, vanaema ja onu perega Ukrainast lahkuda. Sõitsime autoga Moldovasse ja sealt liinibussiga Varssavisse. See oli üsna hullumeelne sõit, sest tavapärase ühepäevase sõidu asemel kulus kolm päeva. Olin bussis, kui agent helistas ja ütles, et Tartu soovib mind. Kirjutasin lepingule alla sealsamas bussis.
Kas su ema ja vanaema on endiselt Eestis?
Nad lahkusid pärast Tartu hooaega, kuid ema oli mul sel talvel kaks kuud külas. Eeldatavasti tuleb ta ka suvel külla. Južnõis on asjad läinud paremaks. Hooti kõlavad linnas õhusireenind ja lendavad droonid, kuid meie õhukaitse töötab seal hästi. Õudustega harjub.
Kui palju sa Ukrainas toimuval silma peal hoiad?
Alguses lugesin iga päev ja põhjalikult, kuid selle hooaja käigus proovisin vähem lugeda. See mõjub vaimselt väga muserdavalt ja mõjutab mängu. Kuid ukrainlasi pole lihtne murda ja me lööme venelased riigist välja.
Kuidas Tartu sind vastu võttis?
Suurepäraselt. Sain endale, emale ja vanaemale suure korteri ning sain treenida. Üritasin võimalikult vähe sõjale mõelda ja keskendusin mängimisele. Ma polnud kolm nädalat palli puutunud. Esimene trenn oli üsna naljakas, sest tabasin keskpositsioonilt kümnest viskest ühe. Pidin treenerit rahustama, et tegelikult ma oskan visata. Õnneks esimene mäng tuli välja ja asjad kulgesid hästi. Kaotasime küll finaalis Pärnule, kuid sain hea kogemuse.
Millal Kalev/Cramo sinuga ühendust võttis?
See oli nii mulle kui ka agendile väga suur üllatus, kui Heiko [Rannula] mullu suvel ühendust võttis. Heiko sõnul olen ma üsna sarnane tema kui endise mängijaga. Võib-olla oli asi selles. Mind kunagi Ukrainas juhendanud treener kutsus mind Rumeeniasse, aga mulle meeldis Eestis väga ja Kalev/Cramoga sain mängida eurosarjas.
Tänavune eurohooaeg oli Kalev/Cramole edukas. Mis meeskonnas paika loksus?
Mulle polnud see suur üllatus. See tiim on väga ühtne ja seda võib julgelt pidada perekonnaks. Isegi kaotuse korral ei teki mängijate vahel hõõrdumist. NBA-s on pooltel meeskondadel hooajal 82 mängu, meil oli 78. Loomulikult oli reisimine hooti päris karm, kuid see on meie töö osa ja tegi meid ühtseks.
Eurohooaja lõpetas kaotus Cholet’le. Kas saatuslikuks sai suur avalikkuse tähelepanu?
Ei. Me oleme professionaalid. Kui meeskond teeb ajaloolise eurohooaja, siis on avalikkuse tähelepanu normaalne ja see ei tohi mängijaid segada. See on meie töö osa. Kuidas intervjuud mõjutavad sinu vormi? Cholet’s oli meil kahjuks lihtsalt halb päev.
Seejärel läks lörri ka Eesti-Läti liiga finaalturniir...
Pärast reisiprobleeme oli meil vaimselt ja füüsiliselt VEF-iga päris keeruline mängida. Meil oli suurepärane põhihooaeg, sest kaotasime ainult viis mängu ja neistki kaks esimesel nädalal. Saime pärast finaalturniiri vaba päeva, peatreener tegi pärast seda kaks koosolekut, kus ta ütles, et s**t happens, aga peame nüüd töötama ja saavutama meistritiitli. Oleks me saanud pärast eurosarja paar päeva valmistuda, siis olen kindel, et oleksime mänginud ka Paf liiga finaalis.
Pärast neljandaks jäämist tekkisid jutud, et Tartu on Eesti parim meeskond. Tahtsime tõestada, et see on jama. Enne meistriliiga kohamänge leppisime kokku, et võtame kõik seeriad kokku tulemusega 9 : 0. Tegime ära, lisaks sain finaalseeria MVP auhinna. Tegelikult olen hooaja lõpu pärast veidi kurb, sest olime nende kuttidega kümme kuud koos ja paljud neist lahkuvad. Näiteks Mārtiņš Meiers oli mõnes mõttes mulle vanema venna eest. Kogu punt oli väga äge, sest keegi ei käinud, nina püsti, ja meeleolu oli pidevalt väga mõnus.
Sõlmisid üsna varakult Kaleviga järgmiseks aastaks lepingu. Miks?
Tunnen end selles meeskonna üsna mugavalt ja mulle meeldivad siinsed treenerid. Teadsin, et mulle tehakse suvel uued pakkumised. Näiteks Prometei võttis mu agendiga ühendust. Ma võiksin seal ehk kolm korda suuremat palka saada, aga ma ei taha olla Ukraina klubis kohalik mängija, vaid tahan olla võõrsil leegionär. Sellega on mu vastutus suurem. Mulle tõesti meeldib Kalevis, minusse usutakse ja ma saan mänguminuteid. 20-aastaselt on peamine saada kogemusi ja siis on aeg teha järgmine samm.
Rannula võitis eelmine aasta Pärnuga meistrikulla, tänavu tegi ta sama Kalev/Cramoga ja lisaks oli klubi Euroopas edukas. Mis on tema saladus?
Ta on mängijatega väga sõbralikus suhtes. Mõnikord ei jäta Heiko treeneri muljet, vaid ta on justkui sinu meeskonnakaaslane. Ma pole sellist asja varem üheski klubis kogenud, aga see on midagi erilist ja see loob tiimis suurepärase atmosfääri. Sa saad temaga nalja visata. See aitab vaimselt väga palju, kui sa tunned, et sinusse usutakse.
Milles oled sa aasta jooksul enim arenenud?
Tunnen, et suudan paremini mängu lugeda ja teha õigeid otsuseid. Kuid peamine on siiski vaimne pool, sest olen palju enesekindlam. Kindlasti pole ma veel valmis mängija. Heiko on endise mängujuhina mind väga palju aidanud, sest ta teab, mida ma peaksin platsil tegema. Korvpall algab mängujuhist, sest kui mina olen enesekindel, siis on seda ka mu kaaslased. Sel hooajal oli paar mängu, kus nii mina kui ka Al [Gilbert] olime mõlemad liimist lahti ja see mõjutas kohe terve meeskonna mängupilti.
Kas sul on korvpallis mõni eeskuju?
Kyrie Irving.
Kas sulle meeldib ka tema lameda maa teooria?
Ei-ei, see on tema enda värk. Kuid mulle väga meeldib, kuidas ta väljakul liigub ja viskekohti leiab. Ma ei taha tema moodi mängida, kuid tema liikumistest on päris palju õppida.
Osa mängijaid unistab NBA-sse jõudmisest, teised Euroliigast. Millised on sinu sihid?
Andsin on nime küll NBA drafti üles, kuid see oli rohkem treenerite tähelepanu äratamiseks ning peagi võtan selle maha. Annan endale aru, et olen eurooplane ja NBA-sse jõudmine on üksnes unistus. Kuid minu eesmärk on mängida kolme aasta pärast Euroliigas. Kui töötan ja arenen edasi, siis Euroliigasse jõudmine pole unistus, vaid tehtav.
Kindlasti pean enda kallal veel vaeva nägema. Viskasin tänavu kaugvisetest sisse 43%, mis on üsna hea tulemus, kuid mu vise peaks olema stabiilsem. Ka füüsiliselt võiksin areneda, pööran aina rohkem tähelepanu taastumisele ja toitumisele. Kuid korvpallis õpid terve elu, ka 30-aastaselt.
Kuidas korvpallur suvel puhkab?
Enne juuni keskpaika ma palli kätte ei võta, sest aju vajab paar nädalat korvpallist puhkust. Loomulikult hakkan mängimist igatsema, võib-olla lähen loobin paar korda peale, kuid päris pallitrennidest puhkan ma nüüd mõnda aega. Sa ei väsi mitte korvpallist, vaid trennist kui rutiinist. Ma armastan ka oma tiimikaaslasi ja treenereid, aga neistki on hea korraks eemal olla.
