KOMMENTAAR | Spordikongressi(de) tulem: Eesti vajab kehakultuuriministeeriumit. Kohe. Et me välja ei sureks

Eesti spordi kongressil räägiti sama juttu, mida kümnend tagasi, ainult rahva tervis on praegu kehvem.

Läinud reedel Paides toimunud kümnes Eesti spordi kongress on ilmselt viimane, vähemalt selles formaadis. Loodetavasti. Tuldi kokku, räägiti tavapärast juttu, et lapsed ei liigu, jagati aumärke, söödi lõunat, kuulati ettekannet spordiseaduse muutmisest, mindi laiali... Ja tulemus? Null. Lapsed ei hakka pärast spordikongressi rohkem liikuma ja spordiseadust muudetakse niikuinii.

Teisalt oli järjekordne spordirahva kokkutulek tähtis, sest kinnitas taas: nii me edasi minna ei saa, kui tahame, et Eesti rahvas säiliks. Kongressi esimesel arutelul ei räägitud järjekordselt mitte meie laste liikumisest, vaid liikumatusest. Võib minna ajas tagasi kümme aastat või teist sama palju, jutt on sama, muutuvad ainult arvud – praegu ei suuda elementaarseid füüsilise võime norme, mis olid veel pool sajandit tagasi naeruväärsed, täita 80% kaitseväkke kutsutuid. Kui kõik samal moel jätkub, istume viie aasta pärast taas koos, räägime sama juttu, kuid äbarike osakaal on kerkinud 90%-ni.