Nagu oodata oli, ei olnud mängijate vahel mingit suuremat läbisaamist. Peale loosimistseremooniat fotograafidele poseerimist, mis muidu suurtel väljakutel on traditsiooniks olnud, ei toimunud. Samuti ei surunud mängijad teineteisel kätt peale matši võrgu ääres.

Kui Sabalenka jalutas peale matšpalli oma positsioonilt veel enam-vähem võrgu poole, siis Kostjuk võttis koheselt suuna pukikohtuniku juurde, surus tal kätt ja pakkis oma reketid. Osa publikust reageeris Kostjuki käitumisele vilekooriga ja „boo“ hüüetega, samas kui rahvale lehvitanud Sabalenkat tervitati hõisete ja kõva aplausiga.

Esmalt polnud kohalviibijatele päris selge, kumma mängija pihta vilekoor oli suunatud. Selgemaks sai olukord, kui „buutamine“ toimus ka Kostjuki lahkumisel staadioni ruumidesse.

„Vabandust, kutid, ma ei saanud alguses aru, arvasin, et „boo“ oli minu vastu - olin natuke üllatunud. Aga siis tundsin teie toetust, seega suur tänu!“ ütles Sabalenka oma võidukõnes. „Oli väga raske matš, eriti emotsionaalselt.“

Mängujärgne pressikonverents kiskus pärast esimesi mängu puudutavaid küsimusi teravaks. Ukraina väljaande Tribuna ajakirjanik andis võimaluse Sabalenkale sõda hukka mõista ja poleemikale tema ja Ukraina mängijate suhete kohta joon alla tõmmata, kuid valgevenelanna n-ö „abikätt“ vastu ei võtnud, vaid pani peale oma tavapärase plaadi.

Loe, mida Sabalenka ja Kostjuk oma pressikonverentsidel rääkisid!

Jaga
Kommentaarid