Eesti epeenaised põrusid Araabia Ühendemiraatide MK-etapil kollektiivselt ja täiega. Äkki on see hea enne?

Sedavõrd nukrat, et mitte öelda katastroofilist MK-etappi, nagu oli nädalavahetusel Araabia Ühendemiraatides, pole Eesti naisvehklejail viimase kümnendi jooksul olnud, kui üldse.

Individuaalturniiril ei pääsenud põhitabelisse Irina Embrich ja Julia Beljajeva, ülejäänud viiest ei suutnud välismaisest konkurendist üle olla keegi, kusjuures kõik olid oma matši jooksul eduseisus. Ainsa võidu sai Kristina Kuusk esimeses ringis Erika Kirpu üle, kuid kohe langes temagi. Selleks ajaks olid mõõgad juba kotti pakkinud Katrina Lehis, Nelli Differt ja Veronika Zuikova.

Aga tühja sest individuaalturniirist, naiskonnavõistluses jagati esimest korda punkte Pariisi olümpiamängudele kvalifitseerumiseks. Avaringis oli Eesti 37 : 20 üle Argentinast, mida ei saa eriliseks saavutuseks pidada, kuid siis saadi halastamatult tappa Hiinalt. Kohtumine lõppes seisul 40 : 45, kuid need arvud on märksa kaunimad kui heitlus ise. Eesti vehklejad suutsid võita üksnes kaks minimatši, ent seda siis, kui võitja oli juba teada ja hiinlannad kulutasid kaitses istudes lihtsalt aega. Polnud otsustavust ega otsustajat, et ma lähen, võitlen ja võidan, kogu nelik – Lehis, Differt, Embrich ja Kuusk – lasi end oma kahes esimeses minimatšis karmilt läbi torkida.