Naise elu üks pöördepunkte on puberteediiga. Alates sellest hetkest, 11–13aastaselt hakkavad kehas naissuguhormoonid igakuiste tsüklite kaupa kõikuma. See on bioloogiliselt vajalik eelkõige selleks, et viljastuda, lihtsamalt öeldes lapsi saada. See kestab murdeeast kuni menopausi ehk neljakümnendate lõpuni või viiekümnendate alguseni. Ühe sellise hormoonide kõikumise tsükli vältel valmib naise kehas üks munarakk, mis munasarjas vabaneb ja jääb viljastumist ootama. Kui seda ei toimu, väljutatakse munarakk kehast menstruatsiooni käigus. Ja nii umbes 450 korda naise elu jooksul.

Miks see naissportlastele oluline on? Põhjus on lihtne: see reproduktiivne ehk viljakas elufaas langeb juhuslikult kokku ajaga, mis on ühe sportlase karjääris aktiivseim. Ehk – iga naissportlane peab spordi kõrvalt aktiivselt toime tulema hormonaalse kõikumisega. Kõikumise tase mõjutab kehas otseselt mitut aspekti, sealhulgas neid, mis on olulised sportides. Kuna spordis on ju oluline saada naisest kätte parim võimalik sooritus, tulemus ja ka taastumine, oleks mõistlik selle kõigega treenides arvestada.

Eestis ainulaadne uuring annab ülevaate menstruatsiooni mõju ulatusest

Pikka aega laiendati meessportlaste seas läbi viidud uuringuid ka naissportlastele. Seda, et tegelikult vajavad naissportlased omaette lähenemist, hakati laiemalt tunnustama alles 1990. aastatel. Ligi kolme aastakümne jooksul on maailma naissportlaste seas korraldatud mitu uuringut, sealhulgas ka selline, mis puudutab menstruatsiooni mõju sooritusele. Eestis naisjalgpallurite sümptomeid ja nende levikut seni analüüsitud pole. Nüüd on aga üks selline uuring töös.

Uuringu üks eestvedajatest on spordimeditsiini ja taastusravi arst-resident Liis Ott, kes on muuseas ise aastaid jalgpalli mänginud ja arstina kaasatud Eesti naistekoondise juures. Idee uuringu läbiviimiseks sai ta mullu kevadel, kui hakkas jalgpalliliidu palvel kokku panema ettekannet naisjalgpallurite ja menstruatsiooni teemal. „Ma ei olnud ise varem selle teemaga nii süvitsi kokku puutunud ja sain ettekannet valmistades materjale läbi töötades aru, kui vähe sellest räägitakse. See on niivõrd oluline teema ja puudutab absoluutselt kõiki naismängijaid,“ räägib Ott.

Ühe lühema küsimustiku andis ta kitsamale ringkonnale vastamiseks ettekande tarbeks ning kuna tulemused näisid klappivat välismaiste uuringute statistikaga, kasvas soov uurida teemat üle riigi. Ott oli enda sõnul pikalt oodanud residentuuri lõputööks teemat, mis teda kõnetaks, ning nüüd on ta selle leidnud. „Esimene eesmärk on uuringuga teada saada, mis seis üleüldse Eestis on. Võibolla on meie naised nii kõvad, et sümptomid sportimist ei sega, ja siis ei ole ka edasi miskit uurida. Aga praeguse tööga saame kaardistada üleüldise seisu. Tõenäoliselt on see üsna sarnane sellega, mis on välismaal, aga me ei tea seda – keegi pole seda veel uurinud,“ selgitab Ott. Kui Ott kasutab oma töös vaid jalgpallurite vastuseid, siis küsimustikku jagab ta Eesti neidude U17 koondise füsioterapeudi Anette Rõõmussaarega, kes kasutab oma magistritöös peale jalgpallurite ka võrkpallurite, korvpallurite, käsipallurite ja saalihokimängijate vastuseid.

Kuidas menstruatsioon sportimist mõjutab?

Menstruatsiooni üks iseenesestmõistetavaid tunnuseid on veritsus, mis tekib viljastamata munaraku kehast väljutamisel. Väga tavapärased sümptomid on sel perioodil kõhu- ja alaseljavalu, väsimus ja tujumuutus, aga ka näiteks probleemid seedimise ja unega ning muutused söögiisus. Samas ei ole olemas sajaprotsendilist tõde: mõnel naisel ei esine ühtki sümptomit, mõni saab igakuiselt kaela kogu kompoti. Menstruatsioonitsüklit kogeb iga naine omamoodi ning seega läheneb igaüks sellele nii, nagu temale kõige paremini sobib.

Ent menstruatsioon ei ole lihtsalt veritsemine ja kõhuvalu. Vaadata tuleb laiemat pilti, kus on fookuses hormonaalsed muutused. See, kas naissuguhormoonid östrogeen ja progesteroon on parasjagu kõrgemal või madalamal tasemel, mõjutab otseselt sportlase üldist sooritus- ja taastusvõimet. „Näiteks on mõned uuringud jõudnud järeldusele, et premenstruatsiooni ja menstruatsiooni faasis on põletikuline aktiivsus suurem. Sel ajal on naisel üldiselt kehvem olla ja ka taastumine on halvem. Samal ajal peab mõni uuring kõige kehvemaks ovulatsioonifaasi, kus sidekude on elastsem ja seetõttu vigastusoht suureneb. Küll aga võivad ovulatsioonifaasis olla motivatsioon ja võitlusvaim suuremad,“ räägib Liis Ott.

Liisi Ott

Samuti on hormonaalsed muutused seotud unekvaliteediga. Näiteks on unetus üks reaalsetest sümptomitest, mis võib välja lüüa neljanda faasi lõpus ja esimese alguses. Oti sõnul on oluline teadlikkust suurendada, sest sellesama unetusega on näiteks oluliselt lihtsam leppida, kui on teada, et seda põhjustavad hormonaalsed muutused ja naise endaga ei ole midagi valesti. „Sel juhul on hea teada, et keha vajabki selles faasis rohkem und. Tuleb endale anda aega ja rahu, et puhata ja taastuda.“

Kokkuvõttes ei ole sportlase elu mõjutavate tegurite puhul olemas absoluutset tõde ja üht võluvitsa, mis kõigile sobiks. Kõikide niisuguste uuringute lõppsoovitus on sportlastele individuaalselt läheneda, sest iga naine ja tsükkel on erinev. „Ka selle mõistmine on tegelikult samm edasi. Iga naisega tuleks individuaalselt tegeleda, mitte kõiki ühe retsepti järgi „ravida“.“

See, et mõni faas näiteks taastumist pärsib, ei tähenda, et sel ajal trenni üldse tegema ei peaks. Samuti ei ole mõistlik faaside mõju koha pealt silma kinni pigistada, nende vastu võidelda ja sundida keha toime tulema olukordadega, milleks see valmis ei ole. Treenida pole mõtet menstruatsiooni kiuste, vaid sellest lähtudes: õppida oma keha tundma ja selle põhjal jaotada koormust, keskenduda soojendusel vigastusohtlikele piirkondadele, panna rõhku toitumisele ja unele. Seda kõike selleks, et iseennast ja keha toetada.

Nimetatud artikkel ilmus ajakirjas Jalka.