Nimelt väisas Clarkson Bahreinis toimunud hooaja avaetappi ning pani seal tekkinud mõtted The Timesis ilmuvasse kolumni kirja.

Esmalt meenutas Clarkson oma esimest kokkupuudet vormel 1-ga, mis leidis aset 1973. aasta Briti GP-l. „Enne seda oli mu ainsaks spordielamuseks sulgpallimatš William Hague'iga. Olin vaimustuses ja hõiskasin, et käin edaspidi nii paljudel võidusõitudel kui võimalik. Aga see tunne kestis pärast kordusstarti ainult 15 minutit,“ tõdes Clarkson, et kuigi sõit oli kaasahaaravatest intsidentidest pungil, siis toona jäid tal need kõik nägemata.

„See ongi F1 probleem, sest peab olema kõvasti õnne, et kohapeal mingit olukorda näha. Ja isegi kui seda näed, siis on see juba hetke pärast läbi ning abiks pole ka korduskaadreid, mis aitaksid intsidenti mõista,“ avaldas Clarkson arvamust, et vormel 1 on spordiala, mis töötab ainult televisiooni vahendusel.

Mõned aastat tagasi plaanis tunnustatud saatejuht siiski legendaarset Monaco GP-d külastada, kuid oma õnnetuseks ei ärganud ta õigel ajal üles. „Ometi polnud mul sellest sooja ega külma, sest F1 on igav ja mind ei huvitanud, kes võidab,“ meenutas Clarkson.

Ta lisas, et kuigi Netflixi sari „Drive to Survive“ on aidanud vormelimaailmal ellu jääda ja spordiala kuvandit kõvasti parandada, siis Bahreini nädalavahetusel sai ta aru, kuidas võistluspäeva osas pole tegelikult midagi muutunud.

„Tormasin liftist välja ja olin sedavõrd põnevil, et jooksin isegi baarist mööda otse rõdule, kus võtsin koha sisse. Kui start oli antud, siis kuulsin müra ja autod vuhisesid mööda. Mõne aja pärast oli heli vaiksem ja autod möödusid uuesti ning ma mõistsin, et ei tea enam, mis järjekorras nad rajal liiguvad,“ rääkis Clarkson pärast Bahreini GP-d Sky Sportsi kommentaatorile Martin Brundle'ile.

Kuidas see lugu Sind end tundma pani?

Rõõmsana
Üllatunult
Targemana
Ükskõiksena
Kurvana
Vihasena