MARTINSONI KOMMENTAAR | Kiitus Roosile, kes Veerpalu paika pani, ja õdedele Kaasikutele, aga kus oli enamik Eesti koondislasi? Rukkis nagu kuldid?

Südamlik tänu neile noortele suusatajatele, kes julgesid laupäeval Eesti meistrivõistluste maratondistantside starti tulla ega istunud vaikselt eemal nagu kuldid rukkis.

Eks see oli ette teada, et veteranid tulevad ja näitavad koha kätte, aga kaotuste läbi saadaksegi tugevamaks. Neid, kes loobusid, oli omajagu ning igal kindlasti mittetulemiseks tõsine põhjus – pikk hooaeg selja taga ja hakka nüüd veel tunnikest-paar lund nühkima, nina kah pisut nohune...

Kuu tagasi sai kirjutatud repliik selle kohta, et kaks Eesti meeskoondislast jäid minutite kaupa Haanja maratonil alla meie kuulsale naisveteranile Tatjana Mannimale. Kirjutaja postkasti laekus seepeale mehi kaitsev kuri kiri, et tegu on noorte sprinteritega, kes justkui peavadki vanadaamilt tappa saama, sest suudavad pingutada äärmisel juhul vaid poolteist kilomeetrit ja üleüldse olnud neil sel päeval plaanis treening roomavas tempos, mis tegevat tugevaks ja kiiremaks. Loomulikult polnud kumbagi mainitud koondislast sel laupäeval Eesti meistrivõistluste stardis, sest seal ei tulnud mõõtu võtta 43-aastase Mannima, vaid 52-aastase Andrus Veerpaluga, ent, mis veelgi hullem – suusatada 50 km. Noor inimene ju nii pikka maad ei kesta ning ilmselt oli treener määranud päeva tegevuseks nendesamuste kratsimise, et annab käele koormust.