KOMMENTAAR | Jalgpalli superliigast ei ole pääsu

Jaanuarikuise üleminekuakna järel on taas kerkinud õhku Euroopa superliiga küsimus. Kolm aastat tagasi revolutsiooniga välja tulnud seltskond on muutnud taktikat ja proovib uuesti, aga tegelikult on superliiga juba kõigi nina all sündinud.

Artikkel ilmus veebruarikuu Jalkas.

Kui 2020. aastal üleöö avalikuks tulnud Euroopa tippklubide salaplaan UEFA sarjadest lahku lüüa vajus vaid 48 tunniga eelkõige fännide tohutu vastuseisu tõttu kokku, siis vahepealse ajaga on klubid end kogunud, uuesti organiseerunud ning proovivad jälle, pisut teistsuguse lähenemisega.

Veebruari algul tuli A22 nime kandev organisatsioon avalikuks uue plaaniga, mis muudaks superliiga esialgse vormi asemel suuremaks ja pisut avatumaks. Samuti oli A22 avaldus seekord tunduvalt läbimõeldum ja esmapilgul ka väiksematele riikidele ja klubidele vastuvõetavam, ent kriitikud tõid kiiresti välja, et tegelik sisu suurte sõnade taga oli endiselt suhteliselt kesine.

Ilmselt kukub ka see superliiga plaan kolinal läbi. Kolme aasta tagune üleüldine vastuseis ja sellest tulenenud väga kehv maine on veel liiga värsked, et see nüüd ühtäkki kandepinda leiaks. Takistusi ja probleemkohti on lihtsalt liiga palju, alustades poliitilisest vastuseisust riikide juhtkondade tasandil.

See selleks. Tegelikult on superliiga järk-järgult juba sündinud, lihtsalt seda ei nimetata nii. Inglismaa Premier League oli veel kümmekond aastat tagasi teiste Euroopa tippliigade hulgas võrdne võrdsete seas, ent praeguseks on selge, et inglased on Hispaanial, Itaalial ja Saksamaal tohutu hooga eest ära sööstmas, rääkimata Prantsusmaast või teistest väiksematest liigadest. Liiga aina suurenev populaarsus toob neile pidevalt üha tulusamaid tele- ja sponsorlepinguid, suuremad rahasummad aitavad aga liigasse meelitada üha tugevamaid mängijaid. See omakorda kasvatab veelgi liiga populaarsust ja nii veereb lumepall teiste liigade arvelt aina suuremaks.

Õli lisas tulle koroonakriis, mis sõi jalgpalliklubide tuludest üle kogu Euroopa lõviosa ära. Inglismaa klubid, kellel rikkad omanikud ja tohutud telelepingud aitasid kriitilised hetked üle elada, tulid pandeemiast välja veelgi tugevamana.

Kunagised Euroopa gigandid jäävad Inglismaa väikestest maha

Alates 2021. aastast on 12st kõige suurema summa eest tehtud üleminekust üheksa teinud Inglismaa klubid. See fakt räägib nii mõndagi tippklubide kulutuste kohta, ent veelgi märkimisväärsem on see, mida korraldavad Premier League’i tagumise poole meeskonnad, kes on samuti võimelised kulutama kümneid, kui mitte sadu miljoneid eurosid. Tänavu jaanuaris maksid Transfermarkti andmetel näiteks Premier League’i klubid Bournemouth, Leeds United, Leicester City, Nottingham Forest, Southampton ja Wolverhampton Wanderers (kõik võitlevad sel hooajal sisuliselt püsimajäämise eest) üleminekuturul kamba peale kokku pisut enam kui 250 miljonit eurot. Seda on ümmarguselt sama palju kui Hispaania, Itaalia, Saksamaa ja Prantsusmaa kõrgliiga kõikide klubide peale kokku!

Isegi Premier League’i kõige tagumise otsa klubide finantsmuskel on kasvanud nii suureks, et mängijad liiguvad sinna isegi teiste liigade tugevatest klubidest. Isegi Meistrite liigas mängimine on muutumas üha nõrgemaks argumendiks, kui kaalu teisel poolel on kümnete tuhandete võrra suurem nädalapalk.

Kõige selle juures näeme eurosarjades, et teiste riikide tippklubid saavad küll üldjuhul inglastele vastu, kuid viimastel hooaegadel on üha sagedamini ka Meistrite liiga otsustavas faasis olnud Inglise klubisid. Rahaga ei ole võimalik osta kohest edu, kuid hooaeg-hooajalt suurelt investeerides ei jää see pikas plaanis ka tulemata.

Pole imestada, miks teiste riikide tippklubid superliiga plaani toetavad – nad näevad, et on aja küsimus, mil peale finantsjõu raugeb tasapisi ka nende sportlik jõud. FC Barcelona on hea näide: klubi on rahalises mõttes läinud sisuliselt all-in, pannes riskantsete lepingutega panti oma pikaaegse tuleviku, et olevikus rahalises mõttes vähegi sammu pidada. Juventus üritas raamatupidamisega sahkerdada, ent jäi vahele. Kunagised suurjõud Itaalias ja Hispaanias on vaikselt taandumas teise järgu klubideks, kui jalgpallimaastikku ruttu segi ei paisata. Sammu suudavad pidada ehk vaid PSG-sugused klubid, mis toetuvad näiliselt põhjatute taskutega omanikele. Siililegi selge, et jätkusuutlikkusest on asi kaugel.

Üleeuroopalise superliiga tekkimise muudab inglaste rahakoti säärane domineerimine veelgi ebatõenäolisemaks. Miks peaksid Inglismaa klubid hetkel riskima ja senise korra põrmustama, kui see nende jaoks niivõrd hästi toimima on saadud? Ja mis oleks Euroopa superliiga ilma Inglismaa klubideta?

Euroopa superliiga ei oleks võlurohi

Pealegi on A22 värskeim superliiga plaan mõnes mõttes küllaltki sarnane praeguse ja tulevase eurosarjade süsteemiga. Tuletame meelde, et 2024. aasta sügisest alates plaanib ka UEFA praegust süsteemi reformida ja 32 meeskonna ja kaheksa alagrupiga Meistrite liiga alagrupiturniiri asemel korraldada playoff-faasi eel 36 meeskonnaga „liigafaasi“, kus kõik klubid saaksid sügisel vähemalt kaheksa mängu. Superliiga poolt pakutakse kõigile vähemalt 13 mängu, aga mitu muudatust on pigem kosmeetilised.

Premier League’i praegusel kujul püsides ei oleks sellisest superliigast ka teiste riikide tippklubidele olulist tolku, sest Inglismaa klubid jääksid endiselt rikkamaks ja tugevamaks – suure euroliiga kõrvale jääks neile ju endiselt ülitugev kodune sari. Päästerõngaks oleks vaid see, kui Premier League senisel kujul millegipärast pillid kotti paneks, mida ei ole aga põhjust arvata.

Seetõttu ongi Barcelonad, Realid, Juventused ja teised lõhkise küna ees. Häid lahendusi ju sisuliselt ei olegi – oma koduliiga arendamisega tegeletakse niikuinii, kuid seni proovitud võtted ja katsed ei ole suurt tulemust andnud. Samal ajal kipub vahe inglastega pidevalt kasvama. Ei ole ime, et nad üritavad selgi kokku pannes meeletuid pingutusi teha, et vahe kinni nõeluda. Premier League on aga hoo sisse saanud, naudib hetkel oma täielikku tippaega ja kihutab täiskäigul edasi.

Itaalia, Hispaania, Saksamaa ja Prantsusmaa klubide poolehoidjatel tasub vaid loota, et Premier League hakkab üha suuremat osa oma tuludest puistama Inglismaa madalamatele divisjonidele, milles mängivad klubid ponnistavad hetkel naba paigast, et tõotatud maale ehk kõrgliigasse välja jõuda. Esiliigas mängivad klubid kulutavad juba praegu palkadele ohtlikult suuri summasid, lootes vaid, et pääsevad tänu sellele kasvõi üheks-kaheks hooajaks Premier League’i hiigelsummade peale. Paraku on tahtjaid kordades rohkem kui kohti ning pika ajalooga klubide pankrot võib olla lihtne tulema.

Või siis oleks Euroopa jalgpallis vaja ühtset, universaalset ja karmikäelist palgalimiiti, mis inglaste hinnarallile kunstlikult päitsed pähe paneks?