Tartust pärit, isa Mait tegeles nooruses jalgrattaspordiga ja suunas ka Mihkli sama ala juurde. Treeneriteks olnud Jaan Veeranna, Andrei Morjakov, Virgo Usin ja Jüri Kalmus. Liiga kaua võistlusspordiga ei tegelenud, põhimõtteliselt juunioride ea lõpuni, siis valis õpingute tee.

Sportlastee üks meeldejäävamaid võistlusi toimus 2001. aasta septembris Euroopa noorte meistrivõistlustel Luksemburgis, kus sai näiteks mõõtu võetud ka hilisemalt Milano-San Remol ja Flandria velotuuril poodiumile mahtunud mehe, belglase Jürgen Roelandtsiga.

2008. aastal lõpetas Mihkel Nanits Tartu Ülikooli kehakultuuri teaduskonna. Aasta hiljem oli ta Eesti jalgratturite liidus kirjas abikohtunikuna. Sealt hakkas lumepall veerema. Suunajaks Madis Lepajõe, kes on tänaseks päevaks kahjuks meie hulgast lahkunud. Madise poeg Jaan on aga Mihkli hea sõber ja koos „küntakse“ vagu ka kohtunike põllul.

2017. aastal tõusis Mihkel rahvusvahelise jalgratturite liidu ehk UCI rahvuslikuks komissariks ja 2022. aastal rahvusvaheliseks komissariks. Selleks tuli sooritada eksam, konkreetsel võistlusel. Räägime, mida hinnati ja millised olid nõudmised.

Mihkel Nanits (paremalt teine).

Mõistagi räägime komissaride töö spetsiifikast laiemalt, uutest trendidest, keerukate olukordade lahendamisest ja paljust muust, millega tuleb kokku puutuda. Ühtlasi selgub, et väga kõrgel tasemel kohtunikuks võib saada ka jalgrattaspordi tausta omamata. Seega, kellel on helesinine unistus kunagi Tour de France'il õigust mõista, siis kõik teed on valla. Vaja on vaid pealehakkamist, õpihimu ning prantsuse keele oskust.

Mis muud kui head kuulamist!

Vestlust veab Ivar Jurtšenko. Ühtlasi tuletame meelde, et podcast „Jalgrattapalavik“ on kättesaadav Delfi Tasku, Soundcloudi, Spotify ja Apple Podcasti keskkonnast.

Kuidas see lugu Sind end tundma pani?

Rõõmsana
Üllatunult
Targemalt
Ükskõikselt
Kurvana
Vihasena