INTERVJUU | Maret Ani: olin raske iseloomuga, treenereid tulnuks rohkem kuulata

Esimese eestlannana maailma edetabelis esisajasse murdnud Maret Ani kasvatab kahte pisipoega ja ütleb intervjuus ajakirjale Tennis, et ema roll on nii mõneski mõttes profitennisisti omast raskem.

Artikkel on täismahus leitav ajakirja Tennis kevadnumbrist!

Kui Rakveres tennisekooli juhtiv Maret Ani vaatab iseendale kui mängijale tagasi treeneri pilguga, tunnistab ta otsekoheselt, et oli jonnakas ja jõudnuks kaugemale, kui oleks vähem oma joru ajanud. „Kui praegu mõni õpilane hakkaks selliseid nalju tegema, nagu mina tegin, siis see mulle kindlasti ei meeldiks,“ muheleb 41-aastane Ani, kes kerkis oma tippajal üksikmängus 63. ja paarismängus 39. edetabelikohale.

Ometi jõudis 17-aastaselt Itaaliasse harjutama läinud Ani esimese Eesti tennisistina esisajasse, võitis kahes mänguliigis kokku 24 ITF-i turniiri, jõudis paarismängus Australian Openil poolfinaali ja tegi koos Kaia Kanepiga suuri tegusid Federation Cupil. Eesti tennise tänaseni kestev tõus sai alguse temast.

Kas sa räägid iseendast avalikult meelsasti või pigem mitte?

Päris eraelust ei ole ma kunagi väga rääkinud. Pigem oma tegemistest seoses spordi ja kooliga. Siiski tulin ka lastega nö avalikkuse ette. Kui mängid, oled professionaal, tuleb sinu kohta igasuguseid kommentaare – lihtsam on siis hoida teatud distantsi sellest. Aga nüüd olen ma ennast rohkem avanud.

Aastal 2006 andsid intervjuu Õhtulehele, pealkirjaks sai „Maret Ani unistab kodust, lastest ja tennisekoolist“. Millises järjekorras nende unistuste täitmine käis?

Ma olin harjunud tennisemaailmas elama turniiridel, ehk kus iganes ma oma asjad maha panin, seal oligi minu kodu. Kui Eestisse tulin, siis tulin küll oma vanemate juurde Rakverre, ehkki elasime eraldi korterites. See oli küll kodu. Kodu ongi perekond ja kõik see ühiskond minu jaoks.

Siis tuli tennisekool, hakkasin sellega toimetama. Tähistasime eelmisel aastal kooli kümnendat sünnipäeva. Kooli järel tekkis elukaaslane ja sündisid lapsed.

Kumb on raskem roll – tippsportlase või ema oma?

See on hea küsimus. Arvan, et ema roll on mõnes mõttes raskem. Seal sa ikka vastutad kahe lapse, elusolendi eest. Eriti haiguste perioodil. Teise lapsega on mul natuke lihtsam. Esimesega ikka muretsesin rohkem, kui oleksin pidanud. Aga oluline on just see, et suuri eksimusi ei tohi teha. Kui tennist mängisin ja tegin mõne lolli mängu, viletsa turniiri või halva teo, siis polnud midagi – vastutasin vaid iseenda eest. Nüüd on vaja vastutada, et keegi ei kukuks kuskilt alla, ei saaks haiget ja neist kasvaksid normaalsed inimesed.

Kas eksimusi põed rohkem emana või põdesid rohkem mängijana?

Kindlasti pole ma emana enda suhtes nii kriitiline kui olin mängijana. Siis olin täielik perfektsionist ja iga väiksemgi möödapanek häiris. Lastega olen õppinud, et teatud asju pole lihtsalt võimalik teha perfektselt, eriti veel kahe väikesega. Kui jogurt ikka kukub neil keset põrandat maha, siis kukub – kõike ei saa ette näha ega välistada.

Millised tegelased on 2,5-aastane Otto Villem ning aasta ja viie kuu vanune Kristian?

Nad on aktiivsed. Sportlikud. Otto on suurem, tema hüppab juba kahe jala peal ja teeb meil kukerpalle ja... Tenniseväljakul pole temaga veel eriti käinud, vist kaks korda. Ta on hästi aktiivne, meeldib ronida ja eks ka väiksem tuleb samamoodi järele. Iseloomu osas hakkab tunduma, et Otto on üsna õrna hingega. Kristiani kohta on raske öelda, ta on ju alles väike ja natuke ka paharet. Kuid juba nad mängivad ja naeravad mõnusasti koos, neil on tore.

Kas oma lastele julgeksid soovitada tipptennist?

Mitte väga soojalt. Kui neile meeldib, kui nad tahavad seda teha ja see on nende soov, siis ma kindlasti toetan neid ja üritan teha, et neil kõige paremini läheks. Aga nii, et mina hakkan neist ise kindlasti kasvatama tippsportlast – ei.

Elukaaslast pole sa meedias eksponeerinud. Küsin nii: kui sinu poolt on lapsed saanud ilmselt tugevad spordigeenid ja võidusoovi, siis millise superpoweri on nad saanud isalt?

Loodan, et natuke sellist suuremat mõtlemist ja numbrite maailma. Mu elukaaslane on edukas ettevõtja, kes oskas oma ettevõtte luua. Mis mind tema juures võlus, oligi see, et ta oskas mitu aastat ette mõelda. Tennises oled harjunud, et sul klapid ees ja mõtled: see turniir, see turniir, see turniir... Tema suudab näha aga, kuidas mingid asjad toimivad pikas perspektiivis. Loodan, et tema poolt saavadki nad sellist mõtlemisvõimet kaasa.

Loe edasi ajakirjast Tennis!