Tuuli Tomingas: valik oli, kas lõpetan või jätkan nii, nagu mina tahan

Tuuli Tomingas ei varja, et kaks aastat tagasi seisis ta valiku ees, kuidas edasi minna. Tänavused tulemused näitavad, et valik oli õige.

Tunamullu oli Eesti laskesuusatamise koondis keerulises seisus ning seni treenerivankrit vedanud Indrek Tobrelutsu ja Karmen Reinpõllu asemel võttis ohjad üle valgevenelane Fjodor Svoboda. Koondise üks liidreid Tuuli Tomingas ei soovinud aga enne olümpiat midagi muuta, eelistades jätkata Tobrelutsu juhendamisel. Selleks tuli tal moodustada oma tiim.

„See oli õige samm. Teadsin, et ma ei taha lõhkuda toimivat süsteemi. Meil on igal aastal toimunud areng, pealegi lähenes olümpia,“ rääkis Tomingas nüüd, kaks aastat hiljem, rahul olles. Tema tänavuse hooaja parim tulemus oli MM-i individuaaldistantsil saadud väga kõrge, kuues koht.

„Valikuid oli kaks. Kas lõpetan või teen edasi nii, nagu mina tahan. Indrek oli sellega nõus. Ma ei mõtelnud, kas teised koondislased sellega midagi kaotavad. Alguses tekkis pingeid, aga nüüd on kõik paika loksunud,“ jätkas Tomingas. „Saame koondises omavahel hästi läbi. Mõnus on teha. Indrek aitab koondist ja koondis aitab meid. Väikest raputust oli vaja. Inimene peab paluma seda jumalat, mida ta usub, mitte mõnda teist.“

Tänavuse hooaja algus ei tõotanud Tomingale kaugeltki nii vahvat lõppu. Kusjuures kõrvaltvaatajale paistis pilt kehvem kui sportlasele. Kõrgetest kohtadest jäi ta kaugele. „Sõiduvorm oli tegelikult kohe väga hea, kuid laskesuusatamine on tehnikasport ja seal peab kõik kokku langema. Hochfilzenis olin ühe möödalasuga 19. kohal ning see andis lootust. Lihtsalt laskmisega oli hooaja alguses peavalu,“ meenutas ta. „Laskmise kõige olulisem osa toimub peas. Mul on perioode, kui lasen väga hästi, aga samas ka perioode, kui olen kuu aega liimist lahti.“

Sekeldused püssikabaga

Seekord oli aga ebakindla laskmise põhjus sügavamal. Pärast eelmise hooaja lõppu oli Tomingas oma püssile uue kaba tellinud. See jõudis kohale alles juunis, kui treeningutel oli baaslaskmise periood juba möödas. Pealegi polnud see vana kabaga identne ja Tomingas tundis lastes ebamugavust.

„Samal ajal kui teised tegid muid harjutusi, istusin mina, kruvikeeraja peos, ja otsisin õiget seadistust. Suvise MM-i eel arvasin, et lõpuks on kõik korras, aga laskmise mõttes läks see võistlus täiesti metsa,“ kirjeldas Tomingas suviseid probleeme. „Siis võttis Indrek relva oma kätte ja proovis enda äranägemise järgi sättida. Lõpuks sai selle mugavaks. Suvine ettevalmistus läks paraku selle nahka. Kui teised tegid stressharjutust, siis mina olin tiiru teises otsas ja tegin tööd, mida peaks tegema kevadel.“

Tominga sõnul oli ta probleemide tõttu liimist lahti ja tema laskmisrütm kaootiline. Mõneti jätkusid probleemid läbi hooaja, sest ta pidi võistlema varurelvaga. Relva päästik ei tahtnud pärast uue kaba paigaldamist hästi töötada. Varurelvaga sellist probleemi ei tekkinud.

Kuid tagasi Hochfilzeni võistluse juurde. Tomingas mõistis seal, et kui ta suudab tiirus märkidele pihta saada, on ta kõrges mängus. Paraku tabas teda haigus. „Pean vist hakkama kapslis elama. Selline pauk jälle… Tuleb õppida tervist rohkem hoidma,“ nentis ta.

Kui Tomingas haigestus, meenus talle kohe eelmine aasta ja tekkis hirm, et kõik läheb nässu. „Ma ei uskunud, et sellest enam välja tulen. Anterselva MK-etapil olin juba terve, aga sõita oli ikka raske. Hakkasin lootust kaotama,“ meenutas ta keerulist aega. „Jäime sinna treeningulaagrisse, natuke läks paremaks, kuid hinges olin MM-i heast esitusest juba loobunud. Aga oh üllatust, asjad läksid paremuse suunas.“

Aga on kordi, kui ma lihtsalt ei jaksa. Kogu keha ja kopsud valutavad… see on kordades raskem kui võistelda. On täiesti tavaline, et hakkan sellest töinama.

Saksamaal Oberhofis toimunud MM algas siiski kesiselt. Tomingas tundis, et vorm on hea, aga tulemused näisid müstiliselt halvad. „Mõtlesin, et kas 40. kohtade juures tiksumine ongi minu lagi? See ei saa nii olla, olin täiesti endast väljas,“ meenutas ta.

Ja korraga tuli kulminatsioon. Individuaaldistantsi stardist pääsedes sai Tomingas kohe aru, et suusad on väga head. Ta võttis esimese tõusu ja mõistis, et ei väsinud ära. Kõik tuli väga lihtsalt. „Sain aru, et sõiduvorm on hea ja suusk on samuti hea. Minu jaoks on kõige olulisem sõiduvorm, sellest saan rahulolu. Ja kui siis pihta ka lasen, ongi tulemuseks kuues koht.“

Mõistlikum treening

Tominga hinnangul treenis ta tänavuse hooaja eel senisest targemini. „Ma ei treeninud end auku,“ sõnas ta. „Millest tagasilöögid tekivad? Kõige rohkem on kinni peas. Sa oled üleväsinud, teed järeleandmisi, annad alla, võtad kaalus juurde ja kohe vorm kukub. See on nagu lumepall, mis veereb aina suuremaks.“

Tänavu Tomingal selliseid probleeme polnud. Kogu protsess ehitati koostöös Tobrelutsuga senisest paremini üles. „Alustasime rahulikumalt ja ei forsseerinud nii palju. Me ei hakanud suviste meistrivõistluste ja jooksuvõistluste pärast ekstra trenne tegema,“ selgitas Tomingas. „Mul endal oli raske leppida sellega, et juunis jooksin 3000 meetri takistusjooksus minuti kehvemini kui aasta tagasi. Kuidas ma olen nii kehva? Aga tagantjärele mõeldes oli see hea ja sealt sai edasi ehitada.“

Teine positiivne detail oli seotud Polari spordikellade müüja Mefoga. Nad pakkusid Tomingale kopsufunktsiooni treenimiseks spetsiaalset aparaati. „Ma ei uskunud sellesse, aga proovisin ära ja tundub, et see tõsiselt aitab,“ nentis ta.

Nagu Tomingale tavaks, kuulus hooaja ettevalmistuse hulka Soomes metsa istutamine. Kõrvaltvaataja jaoks veider tegevus on teda siiani palju aidanud. Karjääri alguses oli see hea rahateenimisvõimalus, kuid vähetähtis pole ka aktiivne liigutamine.

„Kui oled terve aprilli olnud puhkefaasis ja keha magab, siis istutama minek sunnib mugavustsoonist välja tulema. Sealt on juba hea edasi minna ja treeninguid alustada. Minu jaoks on see suurepärane tegevus ja kuigi rahaliselt vajadust enam pole, läheme istutama ka sel aastal,“ rääkis Tomingas. „See on raske, aga selles on oma võlu. Ärkame kell kuus, sööme ja kohe langile. Varem panime mõnikord terve päeva söömata ja joomata, sest polnud otstarbekas keset tööd kõndida üle langi toitu tooma. Viimasel ajal olen hakanud ka pärast tööpäeva trenni tegema. Kogu punt tuleb jooksuringile kaasa.“

Sa oled üleväsinud, teed järeleandmisi, annad alla, võtad kaalus juurde ja kohe vorm kukub. See on nagu lumepall, mis veereb aina suuremaks.

Noore sportlasena kujutas Tomingas ette, et tipptasemel võistlemine ja treening on raskemad, kui need tegelikult on. „Treenerid Tõnu ja Aita Pääsuke valmistasid meid vaimselt ette, et tippsport on raske. Ongi, aga näiteks Indreku trennid on põnevad ning see võib võtta rõvedust vähemaks,“ selgitas ta. „Küll aga ei osanud ma ette kujutada, et nii palju tuleb vigastusi ja probleeme. Arvasin, et teen trenni, saan iga aastaga paremaks ning 2022. aastal võin maailmameistrina lõpetada ja koolile pühenduda.“

See oleks tähendanud karjääri lõpetamist kõigest 27-aastasena. „Kui olen oma potentsiaali ära kasutanud ja võimete tipus, tuleb langetada otsus, mitte hanguda 40. eluaastani. Ma ei ütle, et ma ei võiks sellise vanuseni sportida, aga samas pean tundma, et arenen. Kui lagi on käes, siis ma ei näe mõtet edasi teha,“ arutles ta. „Kui ma MK-sarjas pidevalt võidaksin, oleks teine asi, siis läheksin starti, et raha teenida. Olles praegusel tasemel… on selge, et kui tahaksin raha teenida, teeksin midagi muud. Praegune sissetulek pole vaeva vääriline.“

Viimane lause ei tähenda aga kaugeltki seda, et Tomingas teeks oma praegust tööd vastu tahtmist. „Teen midagi sellist, mis paneb mul silma särama ja kütab mind emotsionaalselt üles. Pürgin maksimaalse võime suunas. Loodan, et see on veel kaugel,“ märkis ta.

Raske trenn paneb nutma

Tippspordi kui töö raskust Tomingas ei varja. Ta tunnistab, et suve hakul, kui vorm pole veel kuigi hea, on raskele treeningule keeruline minna. Aga kui see tehtud saab, on enesetunne hea. Veidi vastuolulisel kombel nimetab ta oma tööd väga toredaks, ent kirjeldab oma katsumusi tavainimese vaatest hirmuäratavalt.

„Väga rasked on tõusutrennid. Kui vorm on kehv ja päev lihtsalt raske, saaksin ma ka poole tõusu pealt bussi istuda, aga ma ei tee seda. Tean, et trenn saab siis läbi, kui jõuan tõusu otsa, ning mida kiiremini sinna jõuan, seda kiiremini ma trenni lõpetan,“ rääkis ta. „Aga on kordi, kui ma lihtsalt ei jaksa. Kogu keha ja kopsud valutavad… see on kordades raskem kui võistelda. On täiesti tavaline, et hakkan sellest töinama.“

Tomingas tahab igas olukorras võita. Kui trennis korraldatakse mõni minivõistlus, lööb tal silm kohe särama. „Jahin kaaslasi nagu saakloomi. Kaotuse korral lähen aga väga endast välja. Oleme Indrekuga seepärast tiirus korduvalt tülli läinud,“ tunnistas ta.

Kuidas ta selles valguses suhtus eelmisel hooajal tiimikaaslase Susan Külma edusse? „Susani edu vastu polnud midagi, mul oli hea meel, et tiim toimib. Pealegi, kui mina olen kehv, siis see pole tema süü. Aga mind segas mõte ja teadmine, et panus, mis ma tiimi loomiseks andsin, oli väga ränk töö,“ selgitas ta. „Magasin vähe ja kogu vaba aja tegelesin tiimi asjadega. Mõtlesin, et mille nimel. Ma ei saavutanud ju sellest mitte midagi. Nii palju tööd ja mitte midagi ei tulnud välja. No nüüd on teada, et tegelikult ikkagi tuli.“

Mis peaks juhtuma selleks, et Tomingas oleks täpselt aasta pärast järjekordse hooajaga rahul? „Tahaks läbi hooaja kestvat stabiilsust ja vähemalt ühte head tulemust. Aga oleksin rahul ka siis, kui saavutaksin vähemalt sama vormi ning laskmise tabavus oleks üle viis protsenti parem. See tagaks koha eesotsas,“ mõtiskles ta. „Tahan olla esikümnes. Sisimas on mul kõige kõrgemad eesmärgid, kuid päris utoopiat ei maksa teha…“