Korvpalli Eesti-Läti liigasse sukeldudes oli võimatu meeskonna käekäiku ette aimata. Võimatu polnuks variant, kus hooaja jooksul õnnestub saada vaid mõni üksik võit ning heitlus käib viimase koha vältimise nimel. Kas meistriliiga kõnetab Keila inimesi? Kas meeskond on normaalselt komplekteeritud? Kas oma poisid veavad välja? Kas ma ise vean välja? Need küsimused keerlesid sügise hakul peas sisuliselt iga päev.

Vastukaaluks oli ka helgemaid mõtteid: saal on väike, selle pakime ikka täis, meeskonnas on piisavalt korralikul tasemel mängijaid, kogenud kaaslaste vahel on oma poistel lihtsam suure mänguga kohaneda ja ma ise… no kui ma ise ka endasse ei usu, kes siis veel?