Tulevikutegijad Kivilid teevad Tallinnas MK-debüüdi
(1)
Lauluväljakul toimuval Murmaasuusatamise MK-etapil saavad ennast proovile panna ka meie uue generatsiooni suusatajad Gerda ja Ralf Kivil.
Gerda ja Ralf Kivil panevad end MK-etapi rajal proovile kahel korral
Eestis toimuva murdmaasuusatamise MK-etapi rajal saavad Tartu Emajõe Suusaklubi sportlased Gerda ja Ralf Kivil end tänavu proovile panna lausa kahel korral ning kui laupäeval lauluväljakul toimuva Hawaii Express noorte suusasarja koondtabelit vaadata, siis ilmselt seista ka poodiumil.
Kivilid on Eesti suusatamise uue noore põlvkonna esindajad, kes tänu kodusele MK-etapile saavad võimaluse oma võimeid võrrelda ka maailma absoluutsesse tippu kuuluvate suusaässadega.
Hea võimalus kogemuste saamiseks
Lapsi treenib Emajõe Suusaklubi asutaja ja nende isa Allar, kes õpetab tulevasi suusatreenereid ka Tartu ülikooli kehakultuuri teaduskonnas. Kogu pere leiab, et MK-etapil päriselt osalemiseks on sellises vanuses noortele küll hea kogemus, aga oma võimete osas käib see neile veel üle jõu.
„Põhjamaade noorte meistrivõistlused on nende jaoks õige tase, MK-etapil on tipptase, aga eks näis, mis saab,“ ütleb Allar Kivil ja lisab: „Ega ma ei ootagi tohutut saavutust, kogemus on tähtis, sest ega sellist võimalust just niisama lihtsalt ei teki. Kui võtta kogu koondist, siis ka teistel on sprindis väga keeruline 30 hulka pääseda, kes koduseinte toel lähedalegi jõuab, on teinud väga tubli tulemuse.“
Liikumine on elustiil
Spordi juurde on neljalapselise pere kõik liikmed jõudnud väga loomulikku rada pidi. Mõnes mõttes on nende elu- ja liikumispõhimõtted väga sarnased norralastega, kes veedavad suure osa oma vabast ajast õue liikudes. Kui teised istuvad teleri eest ja käivad muuseumis, siis Kivilite pere veedab ka oma vaba aega mõne vahva spordialaga tegeledes või kas või lihtsalt jalutades.
„Meie jaoks on see elu loomulik osa, mina ja abikaasa Heleri oleme spordiga kasvanud. Vanavanemad on olnud kõvad rattasportlased, tulnud nii Eesti meistriteks kui toonud rohkelt eelmise riigikorra ajal korraldatud võistlustelt,“ räägib Allar Kivil.
Järjepidevus on oluline
Füsioterapeut Heleri Kivil lisab, et tema jaoks on kõige tähtsam tegeleda liikumisega võimalikult järjepidevalt. „Olen harrastaja ja oma isiklikke treeningmahtusid ei jälgi, kuid trenni püüan jõuda vähemalt neljal korral nädalas. Annan lisaks veel vesiaeroobikat, seega koormust on piisavalt,“ naerab ta.
Tänu oma tööle Tartu Ülikooli Kliinikumis näeb ta ka väga palju neid, kes jõuavad tema juurde just tänu passiivsusele. „Mulle tundub, et inimesed on jaotunud kaheks, ühed valivad teadlikult trenne ja õpivad, teised ei tee midagi ega huvitugi sellest. Neid on raske motiveerida ja liikuma saada. Kui vanasti olid inimestel aiamaad ja kõigil polnud ka autot, siis liiguti rohkem ka juba olude sunnil. Inimesed võtavad end kokku alles siis, kui midagi juhtub või kui avastavad, et nad saavad ka ise oma tervise jaoks ära teha. Alles siis tullakse nõu küsima,“ ütleb Heleri Kivill
Nelja lapse emana trenniks aega leida pole alati ehk ka kõige lihtsam olnud. „Võtsin nad lihtsalt endaga kaasa. Algul nad leidsid endale mingit muud tegevust ja mängisid raja ääres, aga ühel hetkel hakkasid minuga kaasa liikuma. Nüüd viin nad trenni ja saan ka ise suusatada,“ rõõmustab Heleri Kivil.
Areng on tulemustest tähtsam
Kohad Eesti suusavõistluste poodiumitel on vanemate sõnul asjade loomulik käik. „Oleme püüdnud hoida seda joont, et saavutusi esikohale ei pane, aga igal aastal peab toimuma mingi areng. Millise tulemuse see endaga kaasa toob, on teisejärguline. Võit ei ole alati näitaja, areng on olulisem,“ rõhutab Allar Kivil.
„Trenni lähevad kõik lapsed hea meelega, sundima pole pidanud. Eks nutiühiskonnaga tuleb vahel ikka rinda pista, aga selle taha midagi ei jää,“ lisab ta.
Suusatrenn üllatab mitmekülgsusega
Emajõe Suusaklubi treener tunnistab, et aasta aastalt jõuab noori suusaspordi juurde üha vähem. Kui tippaastatel osales noortesarjas 800 suusatajat ja üldiselt stabiilselt üle 600, siis tänaseks on see arv pisut üle 300 ning ka treeninggrupid on väiksemad.
„Suusatamine on natuke võõraks jäänud, aga kes selle on enda jaoks leidnud, nendele meeldib ning üldiselt jäävad ka selle juurde. Saavutusspordi juurde jõudmiseks on esmatähtis perekonna toetus.“
Kogu Kivilite pere on veendumusel, et suusatrenn on spordiala valikul üks universaalsemaid ja parimaid lahendusi. „Lumel saad olla kolm või neli kuud aastas, ülejäänud ajast tegeleme baasi loomisega. Kui tood oma lapse suusatrenni, siis meie klubis saab ta nii ujumas käia, joosta, orienteeruda, rattaga sõita, suve lõpus rohkelt rulluisutada, jõutrenni teha, maastiku – ja pallimänge mängida ning matkata,“ loetleb Allar Kivil.
„Perekonna eeskuju on samuti tähtis ning vanematele paneksin südamele selle, et kooli ajal tuleb laste valikut küll suunata, aga kindlaks tuleks jääda ikka ühe asja juurde. Tuleks leida hea treener ja sealt edasi saab seda ka sihte. Mitmekülgsus on peamine võtmesõna!“
Väärtustavad haridust
Pikka plaani perel spordi osas ei ole, nagu juba mainitud, siis nende jaoks on see elu üks osa. „Ralf on hetkel 11. klassis, teda ootavad ees uued valikud. Isa eeskujul ma talle võib-olla esimese hooga kehakultuuri õppima minna ei soovita, siis ehk saab seda sporti liiga palju. Eks ta ise valib,“ naerab isa.
Ralf Kivil leiab, et treeneriks ei sobiks ta juba oma iseloomuomaduste poolest. „Spordiga tahaksin mingil määral ikka edasi tegeleda, aga gümnaasiumi lõpus valin ilmselt midagi muud. Hetkel on silma jäänud näiteks lennundus, nooremana on huvitanud ka inseneriteadused ehk ehitus, aga mingit kindlat valikut veel pole.
Ootavad suusalaulupidu suure elevusega
Nädala lõpu ja uue nädala alguse veedavad Kivilid Tallinnas ja kutsuvad kõiki suusaspordile kaasa elama. „Isegi suusaülekandeid vaadates tekib tahtmine ise ka suusad alla panna. Usun, et kohapealne melu innustab veelgi enam ja spordiga juba tegelevatel noortel tekib visioon, kuhu poole püüelda,“ ütleb Heleri Kivil.
