Kui Venemaa mullu 24. veebruaril Ukraina vastu täiemahulist sõda alustas, reageeris rahvusvaheline olümpiakomitee kiirelt: 28. veebruaril soovitati alaliitudele, et nad keelaksid Venemaa ja Valgevene sportlastel rahvusvahelistel võistlustel osaleda.

Septembri keskel oli vaatenurk muutunud: ROK-i president Thomas Bach käis välja mõtte, et tasapisi võiks hakata Venemaa ja Valgevene atleete taas rahvusvahelistele jõuproovidele kutsuma.

Detsembri algul andis Bach mõista, et peaks kaaluma varianti anda Venemaa ja Valgevene sportlastele võimalus heidelda valikvõistlustel 2024. aasta Pariisi suveolümpia kohtade eest.

ROK-i selgitused

Mõni aeg hiljem ROK-i kodulehele üles pandud pikemas usutluses oleks olümpiaorganisatsiooni esindaja sõnul antud juhul tegemist neutraalsete atleetidega, kes järgivad ROK-i kehtestatud rangeid tingimusi. ROK-i esindaja lisas, et võimalikke tingimusi alles töötatakse välja ja kindlasti konsulteeritakse edaspidigi rahvusvaheliste alaliitudega.

Siinkohal kõnealuse usutluse lõpuosa (intervjuu on avaldatud ERR-i spordiportaalis).

See tähendab, et 2024. aasta Pariisi olümpiamängudel võivad potentsiaalselt võistelda ka Venemaa ja Valgevene sportlased?

Me ei saa selle küsimuse üle spekuleerida, teadmata isegi seda, kuidas esimene samm astutakse. Kuid üks asi on väga selge: me ei räägi Venemaa või Valgevene sportlastest, vaid neutraalsetest sportlastest, kes järgivad meie seatud rangeid tingimusi, sealhulgas ei samastu oma riigi rahvuskoondisega ning järgivad täielikult dopinguvastaseid eeskirju.

(…)

ROK ütleb, et sportlased osalevad neutraalsete ja individuaalsete sportlastena. Kuidas saab see mõiste kehtida võistkonnaspordi puhul?

See on osa praegu toimuvatest aruteludest. Selge on aga see, et neutraalsed sportlased ei tohi end seostada oma riigi lipu, hümni, värvide või olümpiakomiteega.

Millal langetatakse otsus Venemaa ja Valgevene sportlaste osalemise kohta 2024. aasta Pariisi olümpiamängudel ja enne seda kvalifikatsioonivõistlustelepääsemise kohta?

ROK jätkab kontseptsiooni uurimist kahepoolsete konsultatsioonide teel iga rahvusvahelise föderatsiooniga, kes on oma ala rahvusvaheliste võistluste korraldajaks.* Täpsemad üksikasjad ja ajakava saab määratleda alles pärast neid konsultatsioone.

Mis saab Venemaa ja Valgevene sportlastest, kes on juba kvalifikatsioonist ilma jäänud? Mõned kvalifikatsioonivõistlused on mitmel alal juba toimunud.

ROK ei palu spordiorganisatsioonidel kohandada oma kvalifikatsioonisüsteeme tagantjärele, et eraldada lisakvoote Venemaa või Valgevene passiga sportlastele, kes on sõja tõttu kvalifikatsioonivõistlustest ilma jäänud.

Sellise suuna on võtnud ROK-i presidendi Thomas Bachi kontor.

Rahumisjonär Bach

ROK-i muutunud suhtumist on kogenud Euroopa olümpiakomiteede (EOC) sportlaskomisjoni esimees Gerd Kanter, kes osaleb ka ROK-i sportlaskomisjoni töös. Kanter meenutas mulludetsembrist Lausanne’is toimunud ROK-i täitevkomitee ja sportlaskomisjoni ühisistungit, kus ta Bachilt noomida sai.

Kanter: „ROK-i täitevkomitee ja ROK-i sportlaskomisjoni ühiskohtumine leidis aset 2. detsembril. Kohtumisele eelnes päev varem ettevalmistav koosolek ROK-i sportlaskomisjoni ringis. Ettevalmistaval kohtumisel saime kõik oma arvamust avaldada. Võtsin võimalust tõsiselt ning ütlesin oma seisukohad julgelt välja. Peamine seisukoht oli, et olukord on väga keeruline, aga tegemist on ilmselge sõja ja invasiooniga, kus kannatavad tsiviilisikud. Seni, kuni aktiivne sõjategevus pole peatunud, ei ole antud riikide sportlastel aeg rahvusvahelisse spordimaailma naasta.

Ühiskohtumine algas president Bachi sissejuhatusega, kuidas ROK oli algselt reageerinud sõja puhkemisele ning kehtestanud Venemaa ja Valgevene suhtes vastavad sanktsioonid. Ta rõhutas, et nende osas mingeid muudatusi pole toimunud, aga oleks oluline vaadata tulevikku ja otsida võimalusi, kuidas edasi liikuda. Korduvalt käis läbi termin, et olümpialiikumise missioon peab olema ühendav. Samuti rõhutas ta, et antud sõda ei erine kuidagi muudes maailma konfliktikolletes toimuvast. Näitena kõlasid: Armeenia-Aserbaidžaan, Süüria sõda, Afganistani kodusõda, Aafrika sõjakolded. Samuti märkis ta, et me ei tohiks ühtegi sportlast diskrimineerida tema passi tõttu. Pärast teiste sportlaskomisjoni liikmete sõnavõtte palusin ka mina sõna. Ütlesin, et olukord on keeruline ning häid lahendusi laual pole. Alustasin sellest, et tegemist ei ole „tavalise“ sõjalise konfliktiga, mida president oli oma sõnavõtu alguses nimetanud. Ütlesin, et olen pärit naaberriigist ja pean jagama mõningaid seisukohti, mida naabrina tunnetame juba sajandeid ning arvatavasti oleks teistel ka neid hea teada. Ütlesin, et tegemist on sõjaga, mille eesmärk on impeeriumi laiendamine. Nii on see olnud juba sajandeid. Tunneme oma naabrit ja kahjuks ainus keel, mida naaber mõistab, on jõuline vastus. Ütlesin, et kahjuks iseloomustab antud sõda ka see, et rünnakud on suunatud tsiviiltaristu ja tsiviilisikute vastu. Rõhutasin, et oleme ka ise hirmul, sest meie võime järgmised olla. Ütlesin, et kuni aktiivne sõjategevus pole peatunud, ei saa rääkida Vene ja Valgevene sportlaste naasmisest rahvusvahelisele areenile.

Bach süüdistas mind, et olen oma riigi valitsuse käepikendus ega väljenda omaenda mõtteid.

Gerd Kanter

Oma vastuses rõhutas Bach, et ROK-i silmis on kõik inimelud sama väärtusega, olgu ukrainlaste või mõnes teises sõjakoldes hukkunute omad. Järgmiseks süüdistas ta mind, et olen oma riigi valitsuse käepikendus, et mõtted, mida ma väljendan, ei ole puhtalt minu mõtted, vaid midagi, mida meie valitsus soovib. Ja ma ei nägevat seda suurt rahumissiooni, mida näeb tema. Kolmandaks rõhutas ta seda, et ROK on demokraatlik organisatsioon, kus järgitakse enamuse põhimõtteid. Antud juhul on probleem kümnel riigil 206-st, seega peame järgima enamuse tahet.“

Bachist kui rahumisjonärist siinkohal veel niipalju, et teadaolevalt on ta Saksamaa suurfirma Weinigi, metsa- ja puidutööstuse seadmeid tootva ettevõtte nõukogu esimees. Firma üks peamisi partnereid on Venemaa, kus neil on tütarettevõte Weinig Rus.

Weinigi veebilehe venekeelne versioon toimib – Krimm on seal näidatud Venemaa osana – ja sealt pole võimalik välja lugeda, et Weinig oleks pärast sõja algust Venemaal tegevuse lõpetanud.

Boikott pole lahendus

Eelnenut kokku võttes: need on vastuolulised mängud, mida ROK president Bachi dirigeerimisel mängib. Meiega ühiseid väärtusi jagav maailm peaks suunama kõik jõupingutused sellele, et Venemaa ja Valgevene sportlased ei pääseks sõja tingimustes ükskõik millises staatuses Pariisi võistlema.

Sellele viitasid ka 34 riigi, sealhulgas Eesti spordiministrid oma ühisavalduses ROK-ile: Pariisi olümpiat silmas pidades ei peaks Venemaa ja Valgevene sportlaste osalust taunivast hoiakust loobuma.

Boikott poleks kindlasti lahendus. Kannataksid eeskätt sportlased, korstnasse tuleks kirjutada kogu olümpiatsükkel.

Tähelepanuväärne on Pariisi linnapea Anne Hidalgo seisukoht, mida ta väljendas Kiievis käies (Reuters, ERR): „Kuniks Venemaa jätkab Ukraina pommitamist, tsiviilelanike ja taristu hävitamist, kuniks Venemaa sõdurid on Ukraina territooriumil, pole Venemaa sportlaste esinemine rahvusvahelistel võistlustel mõeldav. Selline on minu tõekspidamine linnapeana, poliitilise juhina ning pühendunud Euroopa naisena.“

Boikott poleks kindlasti lahendus, mitte sinnapoolegi. Senised olümpiaboikotid on seda selgelt näidanud.

Boikoti korral kannatavad eeskätt sportlased, korstnasse tuleb kirjutada kogu olümpiatsükkel. Meenutagem Jüri Tamme sportlasteed: 1984. aastal oli ta elu parimas vormis, ent Moskva initsieeritud boikott jättis tollase idabloki sportlased Los Angelese mängudest eemale. Kui teda ligi 30 aastat hiljem, 2012. aastal olümpiaboikottide asjus usutlesin, ütles Tamm, et pole toonasele boikotile mõeldes siiani maha rahunenud – sportlaste arvamust ei küsinud ju keegi…

*Rahvusvaheline vehklemisliit (FIE) otsustas 10. märtsil erakorralisel kongressil lubada Venemaa ja Valgevene sportlased taas rahvusvahelistele võistlustele (nii individuaalselt kui ka võistkondlikult).

Jaga
Kommentaarid