Kalev Kruus soovitab lapsed ekraanide tagant lauluväljakule viia: kohapeal toimuv võib olla väga silmiavav

Eesti üks ägedaima suuvärgiga legendaarne spordikommentaator Kalev Kruus on veendumusel, et tippatleetidega võistlused innustavad liikuma ja ühendavad inimesi. Spordisõber loodab väga, et kaasmaalastel jätkub indu suurvõistlusi just Eestis korraldada.

Kas ja miks peaks üks liikumisharrastaja spordivõistlust kohapeale vaatama minema, selmet jälgida tipptasemel režiiga ja hästi ettevalmistatud kommenteeritud ülekannet mugavalt kodus?

Ega otsest põhjust ju polegi, vabalt võib ka head ülekannet kodust vaadata, aga kui hea spordivõistlus koju kätte tuuakse, siis kohapeale minek ja kaasa elamine on ikka natukene teistsugune kogemus. Saad näiteks jälgida ise just seda sportlast või sooritust, mida tahad, mitte sõltuda telepildi edastatavast valikust.

Hea spordivõistlusega käib kaasas ka melu, mis nakatab liigutama. Selles valguses on eriti oluline võistlustele kaasa võtta lapsed, sest neile, kes on tänapäeval harjunud kõike ekraani vahendusel nägema, võib kohapeal toimuv olla väga silmiavav kogemus.

Minu enda lapsepõlvemälestused on väga helged, lisaks spordile ka kulinaarsed - Kalevi spordihalli kartulisalat ja viinerid ketšupiga või rallidel söödud šašlõkid on maitsed, mis jäävad lapsepõlve ja neid korrata pole võimalik.

Kohapeale minek ja pileti ostmine tagab ka võimaluse, et siin maailma nurgas üldse midagi toimuks ja korraldajad viitsiks tippvõistlusi korraldada.

Mingite spordivõistluste näitamine teles ja Eesti Rahvusringhäälingus on minu meelest justkui kohustuslik. Võtame näiteks viimase Tartu Maratoni. Kui me räägime liikumisaastast, siis on täiesti arusaamatu, et maratonist pole ERR-is ülekannet. See ühendab spordist lugupidavaid inimesi ja mitte vähe. Mina pean lugu ka tantsu- ja laulupeost ja see on justkui loomulik, et ERR teeb sealt otseülekandeid ning peabki tegema. Sama elementaarne peaks olema ka otseülekanne Tartu Maratonilt ja tänaseks juba miks mitte ka Ironmanist.

Kas näiteks Ironmanil osalemine on sellele teemale ka mingi muu vaatenurga juurde andnud? On publiku kaasaelamine päriselt ka abiks?

Publiku olemasolu Ironmanil on väga tähtis. Mina oma tempo juures jõuan kaasaelajaid märgata ja mõnega isegi juttu ajada. Eelmisel Ironmanil oli jooksupubliku hulgas üks mees, kes soovis pikalt jalgpallist rääkida. Päris põnev oleks olnud, aga ta ise kõndis nii kiiresti eest ära, et ma ei jõudnud järele.

Lisaks oli eriti tore näha lastega peresid, kes olid tulnud oma kodukülade teeotstesse ratturitele kaasa elama. Julgemad olid isegi kõlarid toonud, lasid seal päev otsa muusikat ja ergutasid tuhandeid möödujaid. Sellised asjad teevad südame soojaks! Mina proovin alati neile pöialt näidata, sest just need inimesed tõestavad, et tegelikult pole pooleks päevaks liikumise nimel tee sulgemine probleemiks. Tore värk!

Ironmani olemasolu siin kodus on ikka reaalselt ülim asi ja ma väga loodan, et kestab veel pikalt.

Millised on need Eestis toimunud spordisündmused, mis on pakkunud suurima elamuse?

Viimase tõesti toreda elamuse pealtvaatajana sain Kalevi spordihallis, kui käisin koos pojaga Kalevi meeskonna eurosarja kohtumist vaatamas. See oli täpselt nii vinge nagu üks korvpall olema peab. See, mida Kalev Cramo praegu teeb, on just see, mida ma olen viimased 10-15 aastat isiklikult oodanud. Jätkuks vaid eestvedajatel ja toetajatel indu, et see asi kestaks ja areneks.

Kuidas vaatad kõrvalt nende spordikorraldajate (tihti õhinapõhist) entusiasmi, kes panevad kogu oma eluenergia selle alla, et Eestis oleks WTA turniir Ironman, WRC ja mitmed MK-etapid?

Ma olen seda ka varem öelnud, et kõik kes toovad Eestisse suuri asju, väärivad tunnustust. On see Tallinna Maraton, Ironman, Rally Estonia, Tartu Maraton vms.

Õiguste saamine on üks teema, aga kõikide osapooltega kokkuleppimine, trassid, liiklus, vabatahtlikud … see nimekiri on lõputu ja kohati ikka uskumatult keeruline ülesanne. Miskipärast on kõige selle avasüli vastu võtjaid vähem kui neid igasuguste agade väljamõtlejaid. Olles sündmuste köögipoolt õige pisut näinud, siis vahel paneb küll imestama, miks need korraldajad seda viitsivad.

Annaks jumal, et nad viitsiks! Meil on olemas näiteid muusikavaldkonnast, et kui keegi lõpuks solvub, siis tõeliselt suuri superstaare lauluväljakule enam nii palju ei jõua. Loomulikult läheb elu edasi, aga nii emotsionaalses kui päris kindlasti ka majanduslikus mõttes palju vaesemalt.

Tallinnas toimuva murdmaasuusatamise pääsmeid saab osta Piletitaskust.