Delfi pokkerikauge ajakirjanik käis Kings of Tallinnal ehk põhjamaade suurimal pokkerifestivalil tasemel mängijatega mõõtu võtmas ega jäänud viimaseks. Nii see juhtus.
18.00 | Kodulehe väitel on 24. veebruarist 5. märtsini toimunud Kings of Tallinn põhjamaade suurim pokkerifestival, kus on kohal enam kui 30 riigist üle tuhande pokkerisõbra. Esmaspäeva õhtul Hiltonisse sisse astudes tekkis sisse väike ärevus, sest...
a) eeldatavasti olen ma Eesti kõige nõrgem pokkerimängija. Tolleks kaardimänguks on vaja püsivust, mida mul lihtsalt pole. Minu senised kogemused veebipokkeriga on piirdunud sellega, et mul on poole tunniga kopp ees. Veel arusaamatum on pokkeri mängimine kuskil peoseltskonnas, sest selle asemel võiks ju lihtsalt juttu ajada. Niisiis pole mul senistest vähestest kogemustest ette näidata ühtegi edulugu.
b) mul polnud aimugi pokkerietiketist. Kas viisakas on jõuda laua taha täpselt õigeks kellaajaks? (Vastus tagantjärele: vist savi.) Kas ma saan chip'ide kiire majandamisega hakkama nii, et ei ma jää proffidele jalgu? (Vastus: enam-vähem.) Kas ma suudan vältida tobedaid olukordi, kus ma ei tea, et on minu kord tegutseda? (Vastus: olenes natuke diilerist. Mõni oli sõbralik, aga oli ka selliseid, kes ilmselgelt vihkasid oma tööd ja pööritasid mu soperdamise peale silmi.)
c) ma arvasin, et see „põhjamaade suurim pokkerifestival“ on lihtsalt reklaamlause ja ega ma eeltööd ei teinud. Kuid tegelikult oligi esmaspäeva õhtul laudade taga korraga üle 300 inimese ja tõtt-öelda kuulis eesti keelt väga vähe. Tooni andsid peamiselt soomlased, ent pilt oli kõigiti kirju.
Abiks polnud ka ühe laua taga istunud tuttav, kellele selgitasin, et tulin lugu tegema. „Vaatasin jah, et sa eksled segaduses näoga ringi ega saa aru, kuhu minema peab. Aga 350-ne turniir? Karm. Mõni väiksem turniir oleks sulle loogilisem,“ nentis ta. Jep, enesekindlust see jutt juurde ei tekitanud.
Ühesõnaga mind ootas (copy-paste turniiri kodulehelt): €350 NLH Deep Stack Kings Of Tallinn 2023 Opening Event; €550 ticket added for the winner; Buy in €315 + €35; Starting stack 30 000; Level 8. Ehk maakeeli pidi laua taha pääsemiseks maksma 350 eurot, sellest eest sai 35 000 euro väärtuses chip'e ehk mänguraha, mängiti Texas Holdeni ning sellest, mida „Level 8“ tähendab, pole mul õrna aimugi.
18.45 | Plaan oli lihtne. Esimene eesmärk oli vältida kiiret väljakukkumist ning teiseks oli soov vaikselt kuulata, kuidas pokkerimängijad omavahel suhtlevad ja mis üldse toimub. Selle teise poolega tekkisid kohe tagasilöögid. Esimeses lauas ei rääkinud mitte ükski inimene esimese 45 minuti jooksul ühtegi sõna. Mitte ühtegi! Null sõna kolmveerand tunni jooksul! Ühest küljest sai hästi aru, miks pokker soomeugrilastele meeldib – kus sa saad veel olla seltskonnas nii, et sa ei pea mitte midagi rääkima? Ideaalne ajaviide!
Teisalt muidugi tekkisid mured artikli valmimisega, sest kuidas kirjutada kokku kirjatükki sellest, et mitte midagi ei toimunud ja kõik olid vait. Kuskil peas hakkasin meenutama oma soome keele oskust ja olin valmis alustama vestlust stiilis „Onko tämä sun ensimmäinen kertasi turnauksella“ (Kas see on sinu esimene kord siin turniiril? – E. K.), kuid õnneks tõsteti mind nobedalt teise lauda, kus oli hoopis teine meeleolu...
19.30 | Uues lauas andis tooni vanem soome härrasmees ja vibe oli hoopis parem. Võib-olla oli asi selles, et ootamatul kombel õnnestus mul võita paar kätt ning tegin 30 000-st 40 000. Kui alguses oli plaan tõsiste mängijate vahel poolteist tundi vastu pidada, siis sellegi ülesande olin juba täitnud!
Võrreldes veebipokkeriga on laua taga istumine kümneid kordi põnevam, sest vaikselt saab õppida kaasmängijaid tundma. On mehi, kes lammutavad pidevalt. On mehi, kes liigutavad vaid hea puhul. Kiirelt saab aru, kes mängib agressiivselt, kes passiivselt. Ühesõnaga esialgu igav ei hakka!
20.15 | Jaa... sõnasin ära, sest tasapisi hakkas uni peale tulema. Esiteks jagas diiler mulle järjest kätte emanda ja viie kombosid, millega nii suures lauas pole suurt midagi teha. Esimesel paari korral ajas emanda ja viie järjest nägemine naerma, aga peagi juba närvi ja lõpuks tüütas ära. Seega mõtlesin pikema pausi ajal, et võiksin endale lubada väikese õlle. Sellega lauda jõudes küsis kõrval istuv härrasmees: „Sa tulet myös Suomesta?“ (Sa tuled ka Soomest? – E. K.) Võtab hästi asja kokku. Tema pettumuseks pidin tõdema, et olen saalis siiski üks väheseid kohalikke.
Väheste käte mängimise põhjus oli seegi, et minu paremal käel istus mees, kellest tundsin ära Ranno Sootla. Ta tegi 2020. aastal ajalugu, kui temast sai esimene pokkeris maailmameistriks tulnud eestlane. Toona pistis ta koos maailmameistritiitliga taskusse 595 930 USA dollarit auhinnaraha ja WSOP (World Series of Poker) Europe’i ligi 13 000 dollarit maksva paketi. Ühtlasi sai temast Baltimaade esimene mängija, kes on võitnud pokkerimaailmas väga hinnatud WSOP-i kuldse käevõru.
Peagi kukkus Sootla mängust välja, nii et siinkirjutaja pidas lauas kauem vastu kui maailmameister. Jah, minu roll selles oli null. Jah, ilmselgelt ta riskis ja suures plaanis võttis ta tänavu teistel turniiridel häid kohti. Aga ma võtan siiski selle fakti vastu. Parem kui maailmameister!
21.00 | Lauda lendas tõupuhas Soome metal-mees – pikad juuksed, pikk habe, kerge ülekaal, peas Slayeri kaabu ja näpud täis sõrmuseid. Teate küll selliseid. Sealjuures oli härrasmehel käes suur punase veini pokaal. Vaadates tema kergelt punast nägu ja üsna valju suhtlemist teiste laudade ümber istuvate kaasmaalastega, siis eeldatavasti polnud tegu mängija esimese, teise ega kolmanda pokaaliga, vaid õhtu oli kulgenud juba pikemat aega lõbusalt. Loomulikult asus ta kohe ka lammutama.
21.09 | Ja... veinimaias soomlane kukkus vaid mõne käega mängust välja. Ühest küljest oli see tal hästi kulutatud 350 eurot, teisalt muidugi tõestas taas, et suur joove ja sport ei käi kokku. Isegi kui see on pokker. Tõtt-öelda võib turniiripokkerit mööndustega spordiks pidada. Pärast kolme tundi tunnen ka ise, et pea on paks, mängida on väsitav ja mõte enam hästi ei tööta.
21.45 | Vahepealne hea seis asendus hapuga, sest koperdasin oma kahe üheksaga lätlase poistepaari otsa ning oli ilmne, et keerulisest seisust päästaks ainult vedamine. Kahjuks muidugi ei jooksnud ka kaardid, aga selge oli seegi, et kogenumad mängijad küpsetavad mind peagi välja.
22.26 | Siinkirjutaja läks all-in ja vastu tulnud noor soomlane lõpetas ajakirjaniku turniiri. 209 turniiri alustanud mängija seas asetusin kuhugi keskele. Eesmärk oli pidada vastu poolteist tundi ja võita mõni käsi – see sai täidetud küllaga. Asi seegi.
04.32 | Sel ajal kui siinkirjutaja magas õndsat und, selgitasid parimad alles võitjat välja. Kõnealusel turniiril viis 14 000 eurot koju (eeldatavasti) soomlane Jaakko Petteri Tirkkonen, kelle järel sai teise koha (eeldatavasti) leedukas Irmantas Kaulakis. Kokku käis laudade ümber 209 mängijat, kellest rahadele pääses 27 parimat (neist viimased võitsid 630 eurot).
Terve festivali peasündmus oli 1100-eurose osalustasuga põhiturniir, kus garanteeritud auhinnafond oli pool miljonit eurot. Seal jättis võidu koju eestlane Priit Parmasto, kes teenis 97 400 eurot. Ühtlasi oli ta ka ainus kohalik esikümnesse jõudnud mängija. Viimati jäi King of Tallinna põhisündmuse võit koju 2015. aastal, kui esikohale tuli Ranno Sootla. Jah, seesama, kes mu lauas enne mind välja kukkus! On vist sobilik hetk küll, mil pokkerimängija karjäärile joon alla tõmmata.
