KOMMENTAAR | Täitkem Premium liiga mängudel vahetuspingid!

„Football Manageri“ mäng on jalgpalliinimesele ilmselt üks sõltuvust tekitavamaid arvutiprogramme, mis eales loodud. Esialgu võib see tunduda küll keeruline, hoomamatu ja tohutult aeglane, kuid kui juba vilumus tekib ja hoog sisse tuleb (ja uskuge mind, see tuleb kiiresti!), lendab aeg vaat et veel kiiremini kui magades.

Nimetatud artikkel ilmus veebruarikuu Jalkas.

Nüüdseks olen sellest „pahest“ suutnud juba paar aastat hoiduda, kuid mäletan hästi aegu, kui võisin mõistlikul ajal arvuti taha istuda ja FMi lahti teha – ning järgmine kord libises pilk kellale alles siis, kui kardina vahelt esimesed päikesekiired tuppa hakkasid paistma.

Kes ei ole sellest mängust midagi kuulnud, siis kiirtutvustus: FM asetab sind jalgpalliklubi peatreeneri rolli, kusjuures meeskonna puhul saab kontrollida sisuliselt kõike, alates igaks mänguks taktika ja koosseisu paika seadmisest kuni treeningtöö, noormängijate värbamise ja üleminekuturul tegutsemiseni välja. FIFA-mängudele omast väljakul mängijate kontrollimist FM ei paku – nagu ka päriselus, tuleb treeneril mänge kõrvalt vaadata ning platsil toimuvat saab mõjutada vaid vahetuste, taktikaliste muudatuste ja juhiste hõikamisega.

Sisuliselt lõputu ülemaailmne mängijate andmebaas ja teiste jalgpallimängudega võrreldes väga realistlik tunnetus tekitab tohutu hasardi – ja annab omal veidral moel sissevaate päris treenerite hingeellu. Aja jooksul tekivad igal „Football Manageri“ mängival huvilisel seal omad kiiksud ja harjumused: olen näiteks kuulnud, kuidas tähtsate karikamängude eel pannakse arvuti taga selga ülikond või käiakse neid arvutiga mõnel päris staadionil simuleerimas. Kas seda just kiiksuks saab nimetada, aga minu „treenerikarjääri“ üks kindel muster oli anda noortele võimalikult palju mänguaega.

Unustage 30aastased – minu meeskonnas oli juba 26–27aastane mängija täielik kõdu! Üldjuhul hankisin oma võistkonna pallurid 16–19aastaselt ja olin sunnitud nad kolme-nelja hooaja järel maha müüma, kuna suuremad ja rikkamad klubid pakkusid nende eest summasid, millest ei olnud mul mõistlik keelduda. Verinoortele palluritele mänguaja mõttes avansi andmine oli reegel, mitte erand.

Ja igaks kohtumiseks oli mul pingi peal maksimaalne arv mängijaid. Kui esindusmeeskonnast mingil põhjusel selleks ei piisanud, võtsin julgelt noortetiimist või duubelvõistkonnast lisa. Ükski koht ei jäänud kunagi tühjaks. Kinnitasin endale, et isegi kui ma neid pingiotsa mehi platsile ei saada, saavad nad esindusmeeskonnaga koos olemisest ikkagi kõva kogemuse. Ja kui mänguseis vähegi lubas, said noored ka platsile!

Just seetõttu olen alati vaadanud viltu sellele, kui näiteks Premium liiga mängul on võistkondadel vahetuspingil tunduvalt vähem pallureid, kui protokoll lubaks. Kulla treenerid, milleks teil siis duubeltiim on? Millist kahju toob kaasa see, kui muidu tühjaks jäävatele kohtadele vahetuspingil tuua esindustiimi õhku nuusutama mõned mängijad, kes on parasjagu noorte- või duubelvõistkonnas heast küljest silma paistnud?

Keegi pole öelnud, et nad peaksid kindlasti mängu saama – aga ehk sütitab just selline kogemus mõne noore mängija sees tule, mis aitab tal lõpuks tippmängijaks saada? Või teistpidi mõeldes: millise signaali annab see duubelmeeskonna mängijatele, kui esindusvõistkonna peatreener leiab, et ta jätaks ennem kolm kohta protokollis tühjaks, kui nimetaks sinna mõned noormängijad?

Jah – päriselu seab tihti omad piirangud. Võibolla on duubelvõistkonnal samal päeval mängueelne trenn ja järgmisel päeval mäng. Võibolla on noormängija koormus niigi niivõrd suur, et esindusmeeskonna ärevuse ja stressiga ei taheta teda üle kuhjata. Või ei taha treenerid noort mängijat esindusmeeskonna juurde kutsumisega premeerida, kui pallur seda tegelikult ei vääri. Kõiki neid olukordi saab aga ju lahendada omavahel suheldes! Tühjaks jäänud kohad vahetuspingil on siiski üldjuhul märk treenerite laiskusest või klubi düsfunktsionaalsusest.