KOMMENTAAR | Lõpetage rääkimine rahust – räägime Ukraina võidust!

Eesti jalgpalli raputanud skandaal, mis tõukus ühest Valeri Karpiniga peetud õhtusöögist ja tehtud fotost, oleks võinud mööduda oluliselt valutumalt – peamine murekoht ei puudutanud mitte seda üht õllelauda, vaid sellele järgnevat.

Antud arvamusartikkel ilmus veebruarikuu Jalkas.

Osa ühiskonnast ei mõista endiselt, miks see pilt üldse kohatu oli või miks kogu teema nii suureks puhuti. See on tohutult kurb, eriti nähes pilte ja lugedes infot järjekordse raketirünnaku kohta mõnele Ukraina linna elumajale või tapetud-vägistatud naistest ja lastest.

Eestlaste seisukoht on hetkel kindel: lojaalsus Eestile tähendab selgelt ka Ukraina poolt olemist, Venemaa agressiooni pidurdamise ja kõige sellega kaasneva toetamist. Venemaa on viimase paarikümne aasta jooksul korduvalt tunginud kallale mitmele varem Nõukogude Liidu poolt anastatud riigile ning seni on rahvusvaheline reaktsioon olnud liialt nõrk – agressorit pole piisavalt heidutatud, mistõttu olemegi praeguseks jõudnud seisu, kus sadistlikud venelased saadavad süütute Ukraina inimeste peal jultunult korda kõikvõimalikke sõjakuritegusid. Kõik märgid näitavad, et hea meelega teeksid nad seda ka mujal, sealhulgas Eestis. Enda meelest ajavad nad õiget asja. Sellise suhtumise ja mõttelaadi vastu tuleb kõikide vahenditega võidelda.

Paistab aga, et siin elavatele vene rahvusest Eesti inimestele ei ole seos Eestile lojaalsuse ja Ukraina poolt olemise vahel niivõrd selge. Vähemalt jalgpallurite väljaütlemistest saab järeldada, et nende jaoks on truudus Eestile üks asi, Venemaa ja Ukraina vahelises sõjas poole valimine või seisukoha võtmine aga hoopis midagi muud. Võibolla nad ei taju, et Venemaa on küll füüsiliselt sõjas Ukrainaga, aga Ukraina sõdib ka meie eest. Või ei taha nad seda endale tunnistada.

Kogu tekkinud olukord on ilmselt avanud paljude eestlaste, sealhulgas minu silmad. Saime ootamatult reljeefselt teada, et siin elavad eestlased ja venelased mõtlevad endiselt üsna erinevalt. Isegi eestikeelses töökeskkonnas tegutsevad venelased võivad tarbida teistsugust meediat ja elada märksa teistmoodi inforuumis kui meie. Integratsioon ei saagi olla projekt, mis viiakse viie või kümne aastaga ellu, vaid see on protsess – ent see pole kulgenud nii hästi, kui vahepeal võis tunduda.

Üht asja siiski palun, ja mitte ainult jalgpalluritelt: lõpetage mainimine, et olete rahu poolt. Kes siis ei oleks? See lausejupp on tülgastavalt mittemidagiütlev. Ukrainale ei ole vaja rahu, Ukrainale on vaja, et okupandid nende riigist lahkuksid ja et nad saaksid oma maa taas reparatsioonide eest üles ehitada. Ka Eestile ei ole vaja rahu, vaid Ukraina võitu, Venemaa lüüasaamist. Rahu peab saabuma ainult Ukraina tingimusteta võiduga. Slava Ukraini!