Aastal 1984 ilmavalgust näinud Eesti triatloni sünniloo taga on kolm meest: esimese triatlonivõistluse korraldas Vokal Aado Pekk, seejärel järgmise Otepääl Rene Meimer ja kolmanda Tallinnas Harku järve ümbruses Enn Udam. Viimased kaks olid seejuures juba õigete reeglite järgi: ühisstardist ujumine, jalgrattasõit ja jooks.

Eesti üks esimesi triatlonivõistlusi Harku järvel sarnanes distantsilt tänapäeval levinud poolpikale Ironmanile – 1,1 km ujumist, 87 km rattasõitu ja 19,8 km jooksmist. Stardis oli palju omaaegseid tugevaid spordifiguure, sh pärnakas Runo Ruubel, laskesuusataja Kalju Ojaste, üks esimese meie kandi triatleedina Hawaii Ironmanil käinud Oleg Ljadov ning samuti nooruke Jaan Pehk, kelle tee tippu katkes hilisemas „Estonia“ katastroofis.

Harku triatloni kokku kuuel korral korraldanud Udami kirkaim mälestus seondub 88. aasta võistlusega, mil ta kohtunikuna suutis välja vihastada NSVL-i koondislase Sergei Jakušeni. „Mees hakkas staaritsema, rebis juba kilomeeter enne lõppu võidu tähistamiseks särgi seljast,“ meenutas Udam oma 75. sünnipäeval. „Päris maha teda rajalt ei võtnud, kuid kolm minutit trahvi palja ülakehaga võistlemise eest väänasin talle küll.“

Põnevaid jutte jagus Udamil ka teise triatloniettevõtmise, Trans Estonia kohta, kus läbitavad distantsid olid juba täieõigusliku raudmehe mõõtu. Ujuti siis 3,8 km Pühajärves, edasi rattasadulas 180 km Kosele ning seejärel maratonijooksuga finišisse, Kadrioru staadionile. Pikalt seda üritust Udami sõnul siiski korraldada ei saanud, kuna mootorsõidukite kasv ühes liiklusintensiivsusega paisus trassil ohtlikult suureks. Ka Trans Estonia kohta oli Udamil enda sõnul kõvasti arhiivimaterjali, kuid elupaiga vahetusega läksid need kaduma.

Spordivõistluste korraldamine pole loomulikult ainuke valdkond, kus Udam tegus olnud. Sarnaselt Hunt Kriimsilmale oli tal ameteid ja toimetusi ette näidata rohkesti. Nii ei ununenud töökohad Normas ja Toitlustuskombinaadis, samuti ajad, mil hea tuttavaga sai Moskva vahet müügikaupa toomas käidud. Isegi Krediidipanga loomisele on Udam oma õla alla pannud. Lõpuks viis töökas elu teda kindlustusvaldkonna juurde.

Spordi ja triatloniga olid Udamil head suhted. Ta jälgis enamus spordiülekandeid tugitoolisportlase staatuses televiisorist. Vahel käis triatlonivõistlusi ka kohapeal uudistamas. Lapselapse Jüri-Mikk Udami sõnul rääkis vanaisa tihti mälestusi triatloni algusaegadest ja ala ise oli talle väga südamelähedane.

Eesti Päevalehe ja Delfi sporditoimetus avaldab lahkunu lähedastele kaastunnet.