KOMMENTAAR | Palun ärge tehke Mehis Virust märtrit ja lõpetage valetamine

Kergejõustiku siseringis olid ainult kurdid ja pimedad need, kes ei teadnud treeneri omapärastest kalduvustest.

Kergejõustikuliidu kommunikatsioon kukkus halvasti välja. Skandaali esimesel päeval käidi nagu kass ümber palava pudru, räägiti üsna üldsõnaliselt treeneri eetikakoodeksi nõuete rikkumisest ja liigsest lähedusest. Jäi kõlama Läti endise jooksja Dmitrijs Miļkevičsi personaalne hinnang, et Mehis Viru vaatas Colombias juunioride MM-il 17-aastasele õpilasele pikalt armunud ilmel otsa ja see näis kohatu. Kuna tunnistajate kaitsmiseks alguses rohkem suurt midagi ei avaldatud, siis kippus avalik arvamus olema Viru poolt – kas tõesti määratakse liiga pika pilgu või liiga lähedal istumise eest kergejõustikus tegutsemise keeld?

Alles järgmisel päeval avaldati distsiplinaarkomisjoni otsus, mida esialgu saladuses hoiti, kust sai teada rohkemat. Kolme õpilaste sõnul on treener neile lähenenud, neid ahistanud, nendega manipuleerinud ja ühega ka korduvalt seksuaalvahekorras olnud. Seega küsimus ei ole juhuslikus puudutamises, pikalt silma vaatamises või liiga lähestikku istumises, vaid ikkagi selges käitumismustris ning tavapärane piir treeneri ja õpilase vahelises käitumises on ületatud korduvalt. Neid „lemmikuid“ on aja jooksul olnud rohkem kui kolm, neli või viis.

Ebasiirad kaitsekõned

Viimastel päevadel on Mehis Viru kaitseks avaldatud päris palju postitusi ja pöördumisi. Tihtilugu tuuakse seal esile täiesti kõrvalisi fakte – kes rõhutas, et edukas noortetreener on avaldanud üle 125 teadustöö (Priit Pullerits), kes mainis heldimusega, et Viru laenas talle nooruses lahkelt ilusaid punaseid naelkingi (Jaanus Kriisk). 45 endist Mehis Viru õpilast tegid ühisavalduse, kus teatasid, et treener on nendega alati ausalt ja väärikalt käitunud, ning nõudsid uut ja objektiivset uurimist.

Tolle kirja informatiivseim osa seisnes selles, keda ei olnud allakirjutanute hulgas. See, et 45 sportlasel pole negatiivset kogemust, ei muuda mitte midagi nende jaoks, kellel see on. Üks allakirjutanu tunnistas hiljem, et treener käitus kohatult, kuid nii ränga karistusega ta ei nõustu.

Eriti silmakirjalikud on väited, et keegi pole midagi kuulnud ega näinud. Kui pauk käis, istusid kõik tartlased kollektiivselt vana õunapuu otsas, mis ragises hirmsal kombel ja ähvardas ümber kukkuda.

Siiski mitte kõik. Toetuskirjal ei ole näiteks endise sprinteri Kaspar Mesila allkirja, õigupoolest temalt seda ei küsitud. Ega oleks saadudki, sest Mesila on oma silmaga näinud kummalist telefonisõnumit, mille treener hilisel õhtutunnil ühele naissportlasele saatis. Ja ta ei kahtle ka teiste jutus.

Valvsaks oleks pidanud muutuma hiljemalt 2007. aastal, kui Eesti 100 m tõkkejooksu rekordinaine Mirjam Liimask tutvustas Eesti Päevalehes Mehis ja Kersti Viru grupist lahkumise tagamaid. Probleem oli selles, et treenerid üritasid ta üle liiga suurt kontrolli saada ja sekkusid eraellu. Loos oli toodud ka kõnekas näide, kuidas Mehis Viru nägi Liimaskit koos elukaaslasega käsikäes jalutamas ja hiljem võistlustele sõites võttis õpilasel käest kinni, öeldes, et tahab ka teada, mis tunne see on. No see ei ole okei!

Tegelikult kirjeldati tolles intervjuus algul ka palju ahistavama käitumise episoode, paraku palus sportlane need loo autoril Kristi Kirsbergil enne ilmumist siiski välja võtta. Kuna tegu oli äärmiselt delikaatse loo ja noore sportlasega, tuli autor talle vastu. Töötasin toona Eesti Päevalehes ja olen kursis loo algse versiooniga, paraku ei ole minul moraalset õigust neid üksikasju avaldada. Oluline on, et kergejõustiku ringkondades ei olnud treeneri ja õpilase vahel juhtunu saladus. Sellest räägiti. Juba toona pidanuks Tartu Kalevi klubi abielus treenerilt aru pärima.

Tegelikult polegi esmane küsimus selles, kas keegi on kellegi suhtes n-ö võimupositsioonil, küsimus pole ka suures vanusevahes või selles, kas keegi on alaealine. Iga õige mees võiks aru saada, et naise „ei“ on ka päriselt „ei“ ja seda tuleb aktsepteerida. Ja tegu ei ole mingi süütu naljaga, Tartu ülikooli kliinikumi arst Margus Punab avaldas sotsiaalmeedias, et esimesed Viru õpilased jõudsid psühhoteraapiasse üle 15 aasta tagasi.

Noorte tähesära ja katkenud koostöö

2011. aastal kirjutasin Õhtulehes artikli sellest, miks kullatüdrukud Mehis Virule selja pöörasid ja eduka koostöö lõpetasid. Toona oli loo tegemise eeltingimus, et jätame praegu kõneainet pakkuva teema kõrvale ja keskendume treeningmetoodikale, mida sportlased õigeks ei pidanud. Ehk see naiste palve näitab veenvalt: eraelulisi minevikulugusid ei meenutata sugugi meelsasti ja nüüdki pole seda uurimise käigus tehtud mitte kättemaksuks, vaid selleks, et mustrit lõpuks murda. Oma loo rääkisid toona Õhtulehes kolm sportlast. Viru oli artikli pärast väga kuri, kirjutas Õhtulehe peatoimetajale Väino Koorbergile ja nõudis minu vallandamist.

Jättes kõik eraelulised teemad kõrvale, tooksin esile ühe kõneka arvude rea. Virule on ette heidetud noorsportlaste arengu kangitreeninguga liigset forsseerimist. Seeläbi on suurt edu saavutatud küll noorteklasside tiitlivõistlustel, kuid enamikul neist ongi jäänud see karjääri kõrgajaks. Kaire Leibak hüppas kolmikhüppe seni kehtiva rahvusrekordi 14.43 18-aastaselt, ei ületanud seda kunagi ja lõpetas sporditee 25-aastaselt. Liane Pintsaar hüppas 13.89 19-aastaselt, ei jõudnud selle lähedale enam kunagi ja lõpetas 25-aastaselt. Liimask viis 100 m tõkkejooksus Eesti rekordi 12,93-ni 21-aastaselt, ei ületanud seda kunagi, lõpetas 24-aastasena. Omal ajal perspektiivikaks peetud kõrgushüppaja Liisa Haabpiht ületas 18-aastaselt 1.82, sealt edasi ta ei arenenud ja kolm aastat hiljem kadus areenilt. Kõiki neid vaevasid vigastused ja tervisemured.

Lihtsalt kahju on. Annaks jumal, et 17-aastaselt 1.96 hüpanud Karmen Bruus seda rivi ei täiendaks.

Täiesti ebaharilik ja mõtlemapanev on seegi muster, et mitu naissoost atleeti on koostöö lõpetanud just pärast edukat hooaega. Liimask tuli 2005. aastal U23 EM-i võitjaks ja talvel koostöö lõppes. Diana Suumann arenes 2013. aastal 100 m sprindis võimsalt (12,49-lt 11,89-ni), aga järgmise aasta lõpus siirdus ta hoopis Tiina Toropi käe alla. Viimane näide on Marielle Kleemeier. Ta oli mullu väga heas hoos: püstitas 300 m distantsil Eesti rekordi, oli rahvusrekordile lähedal ka 400 m tõkkejooksus ja pääses esimest korda EM-ile... ning sügisel kolis Andrei Nazarovi gruppi. Miks?

Kokkuvõttes on küsimusi palju. Üks paksu, hinnanguliselt 500-leheküljelise uurimistoimikuga tutvunud inimene ütles, et tal läks lugedes süda pahaks. Loodan siiralt, et siiani ainult advokaadi või ihuajakirjaniku vahendusel kommentaare jaganud Viru pöördub kohtusse ja seejärel saab see toimik avalikuks.