Kui midagi on siinilmas kindlat, siis surm, maksud ja see, et poliitikud tulevad (olümpia)medalivõitjate külje alla, et saada nende särast osa. Ehk siis mida rohkem medaleid, seda uhkem on rahvas ja õnnelikumad poliitikud. Ent kui palju peab riik panustama medalivõitudesse või hoopis distantseeruma, nagu kuulutas omaaegne peaminister Andrus Ansip: „Minu hinnangul ei pea sport olema riigi sport, riigi suur panus on totalitaarsete režiimide nähtus.“ Kas on?

Eesti Päevaleht uuris suurte medaliriikide (kui võrrelda rahvaarvu) – Taani, Uus-Meremaa, Austraalia, Suurbritannia, Sloveenia ja Norra – tippspordisüsteeme ja need tuginesid 90% ulatuses riigi rahal ning üheski neis maades ei näikse olevat totalitaarse režiimi tunnuseid. Seetõttu tekkis soov teada, kuidas kavatsevad erakonnad, kui nad võimule pääsevad, suhtuda tippsporti ja panustada medalivõitudesse. Küsisime, kas Eestil on üleüldse medaleid tarvis, mil määral peaks tippsport olema riiklik, kas Team Estoniat tuleks jõulisemalt finantseerida ning kuidas lahendada tulevaste medalivõitjate ja tipptreenerite rahalised probleemid.