Mida ütleb Viru ja Bruusi juhtum meie ühiskonna kohta? Miks tekitab aasta isa toetuseks tehtud avaldus kahtlusi?

Sel nädalal lahvatas skandaal kergejõustikutreeneri Mehis Viru ümber. Viru on olnud aastaid tunnustatud treener ja ka aasta isa (2006). Nüüd süüdistatakse teda oma õpilaste seksuaalses ahistamises. Üks endine hoolealune tunnistas, et oli treeneriga ka korduvalt vahekorras. Seejuures leiti komisjoni otsuses, et Viru on oma endist õpilast ahistanud seksuaalselt ja vaimselt ning kasutanud ära treeneri mõjuvõimu. Kõik see juhtus kaugemas minevikus. Avalikkuse ette jõudis Viru väidetavalt ebaeetiline käitumine aga tema praeguse kuulsaima õpilase Karmen Bruusiga.

Kas juhtumi avalikkuse ette toomise kommunikatsioon oli lihtsalt halb või eestlased ei oskagi potentsiaalset probleemi näha? Miks tuleb aga hoolikalt vaadata eile meediale saadetud avaldust, kus endised ja praegused õpilased Viru eest seisavad?

Viru kohta on lugusid ringi liikunud nüüdseks juba aastakümneid, kuid väga suure kella külge ei olnud keegi seni midagi pannud. Nagu selgub, siis paljud kõrvalseisjad kehitasid lihtsalt õlgu ja tõdesid, et nii need asjad ongi. Keegi midagi ette võtta ei tahtnud või ei soovinud. Kas see ongi eestlaste tüüpiline käitumine, et kui probleem mind ei puuduta, siis panen lihtsalt silmad kinni?

Lätlase avatud silmad

Praegune juhtum jõudis ju ka avalikkuseni hoopis tänu läti treenerile ja U20 MM-i delegatsiooni juhile Dmitrijs Miļkevičsile. Hiljem on küll tõdetud, et lõunanaabri avaldusega liitusid ka Eesti treenerid, kuid kohati jääb ikkagi mulje, et lätlase tõukejõuta poleks ka siinsed juhendajad sõna võtnud. Eriti kummaliselt kõlas EKJL-i distsiplinaarkomisjoni liikme Margus Mugu avaldus, et õnneks kirjutas Miļkevičs neile, mitte otse rahvusvahelisse alaliitu. Nii olevat õnnestunud vältida rahvusvahelist skandaali. Kas oluline ongi ainult hea väline maine ja selle nimel oleme valmis ühiskonnana pea liiva alla peitma?

Reaaluses on vajalik, et seda juhtumit uuriks ka rahvusvaheline kergejõustikuliit.

Reaaluses on vajalik, et seda juhtumit uuriks ka rahvusvaheline kergejõustikuliit. Ilmselt see nii ka läheb. Kõlapind on juba praegu suur ja arvatavasti jõuab peagi see ka Eesti piiridest välja. Äkki siis õpivad sellest midagi ka siinsed inimesed. Soomes on sarnaste juhtumitega tegeletud juba aastaid ning nüüdseks olevat üldine pilt kõigi jaoks selge ja arusaadav ning probleeme vähem.

Paljude silmis praegu aga probleemi üldse ei eksisteerigi. Seda põhjusel, et nii Bruusi kui ka tema vanemate hinnangul on kõik kõige paremas korras ja Viru on suurepärane treener. Kui kuulata maad sarnaseid olukordi uurinud inimeste juures, siis selgub, et tegemist on justkui tavapärase elu musterjuhtumiga. Jättes spordi kõrvale, siis selliseid olukordi on üle maailma palju. Ja peaaegu alati on reaktsioon selline nagu praegu Bruusi ja tema vanemate puhul. Aga nagu seadusesilmad tõdevad, siis sekkuda tuleb ka olukorras, kus kannatanu ja tema lähedased end kannatanutena ei tunne.

Nagu elu on näidanud, siis tihtipeale tekivad sellised „erilisemad“ suhted treeneri ja tema kõige edukamate õpilaste vahel. Sirvides neljapäeva õhtul ajakirjanikele saadetud Mehis ja Kersti Viru endiste ja praeguste õpilaste pöördumist, siis sinna alla kirjutanud atleetide nimed on laiemale üldsusele suuremas osas tundmatud. Tegemist on kindlasti tublide harjutajatega, kuid kelles ei ole ilmselt tippsportlase materjali. Nii ei satu nad ka kunagi juhendaja teravdatud pilgu alla. Kui edukas treener neile korraks tähelepanu pöörab, siis tuntaksegi end kõrvust tõstetuna.

Nimekamatest atleetidest olid oma nime avaldusele alla pannud 400 m tõkkejooksja Jaak-Heinrich Jagor ja kolmkhüppaja Liane Pintsaar. Jagor jõudis 2016. aastal Rio de Janeiro olümpiale, kus sai 30. koha. Ta isiklikuks rekordiks jäi 49,37. Pintsaar võitis 2009. aastal juunioride EM-il kuldmedali. Loomulikult oli avaldusel ka Bruusi nimi.

Kiire tõus ja veel kiirem langus

Tähele tuleb panna, et puudu on aga Viru kahe kõige edukama õpilase nimed. Nendeks on 100 m tõkkejooksja Mirjam Lehismets (Liimask) ja kolmikhüppaja Kaire Leibak. Lehismets krooniti 2005. aastal Eesti rekordiga 12,93 U23 Euroopa meistriks. Samal aastal võitis ta kuldmedali ka universiaadil. Leibak kerkis 2006. aastal U20 maailmameistriks Eesti rekordiga 14.43. Aasta hiljem võitis ta samas vanuseklassis EM-kulla. 2008. aasta Pekingi olümpial läks kirja kümnes koht. Nii Lehismets kui ka Leibak on raamatus „Eesti kergejõustiku kullakamber“ tunnistanud, et Viru forsseeris nende treeningkoormust liialt. Hilisemas elus on mõlemad võidelnud tõsiste terviseprobleemidega.

Lisaks kahele kõige nimekamale õpilasele oli puudu ka sprinteri Marielle Kleemeieri nimi. Ka tema tegi Viru käe all kiire tõusu tipu suunas, kuid otsustas mullu tema treeninggrupist lahkuda.

Viru käe all edukateks saanud naissportlaste karjäär on seni kulgenud üsna ühes rütmis. Kiire ja ereda leegiga juunioride ja noorte maailma tippu. Kuldsed medalid kaela ja seejärel kiire langus koos terviseprobleemidega. Naiste konkurentsis ei ole keegi neist medalini jõudnud. Tavaliselt on nende karjäär saanud läbi enne parimasse sportlaseikka jõudmist. Lehismets lõpetas 24-aastaselt, Leibak 25-aastaselt. Eespool mainitud Pintsaare karjäär Eesti koondise tasemel sai läbi 23-aastaselt.

Kogu juhtumi üks arusaamatumaid episoode tuleb aga välja distsiplinaarkomisjoni otsuse viimases punktis, kus pööratakse tähelepanu, et Mehis Viru käitumisest võis olla teadlik ka abikaasa Kersti. Nii leitakse, et komisjoni arvates tuleks kaaluda distsiplinaarmenetluse alustami ka Kersti Viru vastu.