Maailmameistrite väärilise suusapaari saab soetada Eestist

Panid end kirja Eesti „suusalaulupeole“ ja soovid kordki elus läbida selle maailmameistritele väärilise varustusega, kuid sinu suhtlusvõrgustikus pole mitte ühtegi kontakti, mis sind selleni aitaks. Endine Eesti koondise hooldemees Mihhail Lukertšenko poetab, et Johannes Hosflöt Kläbo suusad valitakse välja küll hoolikalt, kuid need on koostatud samadest materjalidest ja identse tehnoloogiaga nagu kõik masstoodanguna poelettidele jõudvad tippmudelid.

Maailmas on viis suuremat suuski tootvat brändi, mille tehased on Austrias, Prantsusmaal ja Norras. Ettevõtete parimad insenerid on välja töötanud erinevad retseptid, mille alusel suusad valmivad ning nende täpne koostis on Lukertšenko kinnitusel ärisaladus. Igapäevaselt tippsuusatajatele ning võistkondadele Swix ja Toko määrdesoovitusi jagav mees avaldab, et mõnede brändide kallimad mudelid koostatakse pea sajast erinevast komponendist.

Tippsuusa hinna dikteerib tehnoloogia

„Kui norrakate Madshus suuskade konstruktsioon on peamiselt vahtplastist, siis näiteks Salomon on valinud hoopis teise tehnoloogia ja kasutab ära karboni kärje kergust ja omadusi ning jätab ruumi ka õhule. Fischeritel on puukärg ja õhk ning erinevaid komponente, millega mõjutatakse suusa jäikust, kulbi kõrgust ja palju muud. Osadel mudelitel on suusaninas ovaalne auk, mille kohta ka paljud uurivad, aga see on pigem disaini osa,“ ütleb määrdespetsialist. Tippsuusa tunneb ära hinnasildi järgi, kallimad maksavad jaekaubanduses üle 700 euro.

Õige suusa valimine nõuab aega

Valik sõltub küll ka eelarvest, aga ka eelistatud sõidustiilist ja lõpuks suusataja enda füüsilistest parameetritest. Vastavalt inimese kaalule erineb ka suusale avaldatav surve ning see on üks faktor, millega tehased mudeleid tootes arvestavad. Õige jäikusega paari leidmine on üks võtmeküsimusi, sest sellest oleneb nii suusa juhitavus kui sõidumugavus.

„Pikkuse osas on uisusuusk sõitjast umbes 10 cm võrra pikem ja klassikatehnika jaoks mõeldud suusk võiks olla 25 cm pikem. MK-etapil kasutatakse üldiselt universaalse pikkusega suuski ja mängitakse jäikusega. Meeste klassikatehnika suusk on vahemikus 200 - 205 cm ja naistel 195 cm,“ avaldab Lukertšenko ja lisab, et vabatehnika suusk on vastavalt 190 cm pikkune meestel ja 180 cm naistel.

Suusatootjate tase on ühtlane

Maailma parimat brändi pole olemas, selle tõestuseks on fotod erinevate võistluste poodiumitelt, kuhu jõuavad väga erinevad suusad. Küll aga on määrdespetsialist täheldanud, et kiiretes jäistes oludes sõitmiseks on mõnel brändil väike eelis. „Viimase kümne aastaga on osade uisusuuskade juhitavuse ja kantimise omadused oluliselt paranenud. Midagi on ilmselt konstruktsioonis muudetud,“ arutleb Lukertšenko

Peenhäälestus käib lihvmustrite maailmas

On veel üks nüanss, mis eristab koondislaste suuski terviseradadel ja kohalikel suusamaratonidel sõitjate omadest, isegi kui need on soetatud samast poest. Nimelt ajavad nii varustust tootvad tehased kui iga riigi koondised näpuga järge, et leida erinevateks oludeks just see õige lihvimuster, mis kantakse suusapõhjale spetsiaalsel lihvpingil.

„Poes müüdaval kaubal on all universaalsed mustrid, mis on samuti sõltuvalt tehasest veidi erinevad. Kui oskad küsida, saab lihvpingi meister seda ka Eestis kohapeal muuta,“ avaldab Mihhail Lukertšenko.

Kivilihvi juurde kuuluvad teemantitega lõikepead, mis lõikavad mustri kõigepealt käiakivi peale ja pärast seda kivi omakorda mustri suusale. Selle lihvimismeetodi tulemusena saavad suusapõhjad värskema ilme ja parema libisemise. Peenhäälestust tehakse käsistruktuuridega, millega annab mustrit vastavalt rajaoludele veelgi täpsemaks ajada.

Üldiselt otsitakse mustrit ja ka määrdeid, mis töötaks võimalikult laias vahemikus, sest rada ja olud on distantsi lõikes erinevad. Võistkondade hooldetiimid on selles vallas tänaseks ära teinud metsiku töö ja nende samadele tippmudelitele peale kandnud erinevaid lihvmustreid, neid peenhäälestanud, testinud ning välja praakinud.

„Tippsportlase jalga jõudev paar ongi lihtsalt väga mitmest filtrist läbi tulnud, kuigi põhimõtteliselt on see ikka sealt samast tehasest ja sama koostise ning ülesehitusega, mis igas varustusega tegelevas poes müügil. Seega harrastajatele soovitan selle teemaga mitte nii peensusteni minna, peamine on hea füüsiline ettevalmistus ja suusarõõm stardi- ja finišikoridorides,“ ütleb Lukertšenko.

Rohepööre määrdemaailmas

Igapäevaselt Swixi ja Toko määretega töötav mees ütleb, et määrdemaailm on revolutsiooni äärel. „Mõned aastat tagasi otsustasid FIS ja IBU, et suusamääretest tuleb floor eemaldada. Samas pole suudetud välja töötada korralikku seiremehhanismi ning vastavat keeldu on maailmakarikavõistlustel pidevalt edasi lükatud. Samas näiteks Norras ja Ameerikas peetavatel noortele mõeldud võistlustel kehtib ausa mängu põhimõte ning see näitab, et vastavaid samme juba ka tehakse.“

Floor on ühend, mis tõrjub suusa all vett ja mustust ning parandab suusa libisemisomadusi, kuid on kahjulik nii keskkonnale kui tervisele. Määretes on seda kasutatud varsti pea nelikümmend aastat. „Kui floor ära võtta, tuleb otsida uusi aseaineid. Selle teemaga on meie keemikud ning tootearendajad viimastel aastatel kõvasti tööd teinud ning võib öelda, et edukalt ka häid tulemusi saavutanud,“ kinnitab määrdespetsialist ja ütleb, et Swixi ja Toko määrded on täielikult floorivabad.

Eesti MK-etapp tuleb floorivaba

Tallinna lauluväljakul 21.märtsil toimuv MK-etapp on Mihhail Lukertšenko sõnul ajaloolise tähtsusega juba selle poolest, et kuna kõikide võistlejate suusad määritakse ühe ja sama määrde kombinatsiooniga, mille Eesti korralduskomitee neile määrab, siis on kõik stardikoridori jõudvad suusad floorivabad.

Tipptehnika peopesal

Lauluväljakule soovitab ta võistlust vaatama tulla mitmel põhjusel. „Sul on piltlikult öeldes võimalik jälgida tippude ehk mees mehe ja naine naise vastu võitlust vaid mõne meetri kauguselt. Näha kõiki trikke ja nippe, plahvatuslikku jõudu, erakordsed tasakaalu võimet ning perfektsuseni lihvitud tehnikat. Eksimisruumi seal suurt pole, distants on piisavalt lühike ja iga punkti eest tuleb endast maksimum välja käia,“ ütleb Lukertšenko.

Hooldemehe sõnul võivad tippkiirused mäest laskumisel ulatuda kuni 50 km/h, mille pealt on kurvi võtmine ja suusa juhtimine paras kunsttükk. „Kogu etendus tuuakse sisuliselt Tallinna südamesse, kuhu on lihtne kohale tulla ja tee suuremale osale rahvast väga tuttav. Sellist tippude mõõduvõttu võiks küll kas või korra elus oma silmaga vaatama tulla. Pealegi saame rahvusvahelise telepildi vahendusel maailmale näidata ka oma hästi treenitud häälepaelte musklit.“