Välismaised omanikud, sissesõidukeeluga Vene miljardär ja Eesti mõistes ulmelised tehingud. Läti klubijalgpall kümbleb rahas
(11)Valmiera müüs jaanuaris nelja miljoni euro eest kaks ründajat.
Riga FC ja RFS kulutavad baaside ehitamiseks kümneid miljoneid.
Riga FC omandisuhe on keeruline ja olukorda jälgib kohalik jalgpalliliit.
Vene rahasse suhtutakse Lätis ajaloolistel põhjustel pigem hästi.
Läti jalgpalliklubi Riga FC jääb Baltimaades rahaliste võimaluste poolest alla ainult Kaunase Žalgirise korvpallitiimile.
Eesti spordis tavatsetakse ikka öelda, et probleemiks on rahapuudus. Seega eeldatakse justkui, et ilmselt on sarnases seisus ka meie lõunanaaber Läti. Reaalsuses liiguvad sealses jalgpallis aga võrreldes Eestiga hoopis teises mastaabis summad. Klubid ehitavad suurejoonelisi baase, mängijaid müüakse välismaale miljonite eurode eest ja ka ise ostetakse neid miljonite eest. Suur muutus praeguse elu poole toimus 2016. aastal. Kõige värvikam tegelane on juba enne Ukraina sõda Lätti sissesõidukeelu saanud vene miljardär Sergei Lomakin, kes on pannud aluse n-ö Ida-Euroopa Manchester City grupile. Lätis kuuluvad talle mitteametlikult kaks kõrgliigas mängivat võistkonda. Delfi Sport uuris, mis meie lõunanaabrite juures tegelikult toimub.
„2012. aastast 2016. aastani oli Läti kõrgliiga väga vaene. Olime kokkuleppemängudega suures hädas. Seejärel toimus muutus,“ avaldas Sportacentrsi ajakirjanik Agris Suveizda Delfi Spordile. „Paari aastaga toimus väga kiire kasv. Tulid uued omanikud, raha ja ambitsioon. Peamine põhjus oli välismaalaste limiidi suurendamine viielt kaheksale (Siinkohal on jutt algkoosseisu kuuluvatest mängijatest – M. K.).“
Rikas Riga FC
Rahalises mõttes on kõige jõukam tiim Riga FC. 2014. aastal loodud ning 2016. aastal kõrgliigasse pääsenud klubi mitteametlik omanik ja investor on varem mainitud Lomakin. „Ametlikult ei ole tal klubiga justkui mingit sidet,“ märkis Läti Delfi ajakirjanik Jānis Bendziks.
Eri niidistike kaudu on Lomakinil väidetavalt vähemalt neli jalgpalliklubi. 2020. aastal kirjutas tema tegemistest ka mainekas väljaanne The Athletic, kes ristiski Vene miljardäri jalgpalliimpeeriumi Ida-Euroopa Man City grupiks. Lomakini kroonijuveel on Küprose tipptiimide sekka kuuluv Pafos FC. Tähtsuselt ja rahaliste võimaluste poolest teine ongi Riga FC. Järgnevad samuti Läti kõrgliigas mängiv Auda ja Venemaa esiliigas palliv Moskva Rodina.
„Riga FC, Pafose ja Rodina sponsorite sekka kuulub teiste seas ka Ungaris sündinud Venemaa ärimees Roman Dubov,“ nimetas Bendziks veel ühe suure rahastaja.
„Auda ei taha avalikult öelda, et nad kuuluvad Lomakinile, kuid Riga ja Auda vahelised sidemed on ilmselged. Vahetatakse mängijaid ja treenereid, käiakse koos välismaal laagrites. Ilmselt on tema omanduses rohkemgi klubisid. Selged sidemed on ka Läti esiliigas palliva FK Salaspilsiga ja Küprose meeskonnaga Akritas Chlorakas,“ lisas Suveizda, kinnitades sellega, et klubide võrgustik on ilmselt veelgi suurem.
Diena ajakirjanik Armands Sametis avaldas, et Lomakin soovis koos äripartneri Andrei Vilenkiniga osta ka Prantsusmaa kõrgliigas mängivat Saint-Étienne’i, kuid seni ei ole tehingust asja saanud. „Auda ametlik omanik on Venemaalt pärit investor Andrei Vilenkin. Seega otsene side Lomakiniga justkui puudub. Siiski on see Lätis kõigile teada, et Riga FC ja Auda on omavahel väga tihedalt seotud. Fännid nimetavadki Audat Riga FC väikeseks õeks,“ selgitas Sametis.
Lomakini side Lätiga
Lomakinil on olemas Lätiga ka selge side. Nimelt on sealt pärit tema abikaasa. Kohaliku ajakirjanduse sõnul on tema lastel Läti kodakondsus. Meie lõunanaabrite juures on ärimehel ka majanduslikud huvid. Oma varanduse teenis Lomakin kaubandusketiga Fix Price. Praegu tegutsetakse Venemaa, Valgevene, Kasahstani, Usbekistani, Gruusia, Kõrgõzstani ja Läti turul. Riga FC igapäevase juhtimisega tegelevad aga Läti kodanikud Aleksandrs Proņins (peadirektor), Romāns Lajuks (tegevdirektor) ja Aleksandrs Romašins (spordidirektor).
Ärimeest on peetud juba mõnda aega Läti julgeoleku ohuks ja nii oli tal juba enne eelmise aasta 24. veebruari Lätti sissesõidukeeld.
Läti jalgpalli on tänu Lomakinile tulnud palju raha, kuid loomulikult on neid, kellele selline asi ei meeldi. Ärimeest on peetud juba mõnda aega Läti julgeoleku ohuks ja nii oli tal juba enne eelmise aasta 24. veebruari Lätti sissesõidukeeld.
„Ametlikult on tal keelatud riiki siseneda rahvusliku julgeoleku tõttu. Täpsemaid selgitusi ei ole kunagi antud. Kõik see juhtus juba ammu enne Venemaa invasiooni Ukrainasse,“ rääkis Suveizda ja lisas, et Venemaa sidemed paljudele ei meeldi, kuid Läti jalgpallis on see pikalt olnud igapäevaelu osa. „Kahjuks on Läti jalgpall olnud väga vene keele keskne. Ka Riga FC nimi ei ole tegelikult ju läti keeles. Läti keeles peaks olema Rīga, kuid ametlik nimekuju on hoopis inglise keeles.“
„Riga FC president/peadirektor on Aleksandrs Proņins, kes on Lomakinit nimetanud klubi peamiseks patrooniks. Tema sõnul ei ähvarda praegune olukord klubi eksistentsi. Siiski on avalikkuse ette jõudnud Lomakini tsitaate, kus ta on lubanud investeeringutega tagasi tõmmata, kui ta jääb ka edaspidi musta nimekirja,“ avaldas Sametis. „Lomakin proovis 2021. aasta juulis sissesõidukeelu ka kohtus vaidlustada, kuid jäi kaotajaks.“
Bendziks selgitas, et Lomakin liikus varem Euroopas ringi Küprose investeerimisprogrammi CIP n-ö kodakondsusega. „Euroopa liidu hinnangul avas see aga ukse kriminaalse raha liikumisele. 2020. aasta augustis võeti lisaks vastu seadus, mis lubas investoritelt selle kodakondsuse ära võtta. Seda eeldusel, et nad ei vasta enam uutele seadustele ja reeglitele või nad on esitanud taotlustes valeandmeid. Sellest nimekirjast leiabki nüüd Lomakini nime,“ selgitas Bendziks.
Jälgitakse raha liikumist
Lätis on neid inimesi, kellele praegune olukord ei meeldi. Venemaalt tulevad investeeringud ei tohiks reaalsuses riiki jõuda, kuid paberimajandus pidi olema korras. „Ametlikult on kõik korrektne. Paberil on klubide omanikud kõik Läti kodanikud. Raha jõuab kohale Euroopa Liidu riikide kaudu. Läti jalgpalliliit jälgib olukorda ja alaliidu presidendi Vadims Ļašenko sõnul ei näita ükski dokument, et raha tuleks Venemaalt. Samal ajal on nende jaoks selge, kuidas rahavool on korraldatud, ja praeguseks on palutud ka valitsusel paika panna riiklik reeglistik, kuidas peab sellistes olukordades tegutsema,“ rääkis Sametis.
„Emotsionaalses plaanis tuleb aru saada sellest, et ajalooliselt on jalgpall olnud Lätis rohkem venekeelsete inimeste spordiala. Seega keegi eriti probleemi ei näegi. Loomulikult on praegusele olukorrale ka vastaseid, kuid see on rohkem vaikne müra taustal,“ lisas ta.
Mida on aga klubisse pumbatud miljonite eest tehtud jalgpalliväljakul? Riigi meistriks on Riga FC kroonitud kolmel korral (2018–2020). Eurosarjades on jõutud nii Euroopa liigas kui ka Konverentsiliigas play-off’i. Treenerite puhul on kannatus aga olnud lühike. Seni ei ole ükski juhendaja täishooaega vastu pidanud. Kui võtta arvesse ka ajutised peatreenerid, siis alates 2016. aasta algusest on juhendajat vahetatud 22 korda. Näiteks Mihails Konevs on ajutise asendaja rollis olnud neljal juhul ja korra ka ametlik peatreener.
Küll aga on selge, et panused on suured. Mängijate soetamiseks on tehtud Eesti mõistes ulmelisi kulutusi. Mullu suvel osteti HNK Gorica ridadest 1,6 miljoni euro eest Horvaatiast pärit poolkaitsja Hrvoje Babec. Eesti kõige rikkama jalgpalliklubi FC Flora mullune kogu esindusmeeskonna eelarve oli 1,8 miljonit eurot. Peale Babeci ostis Riga FC eelmisel suvel Tiraspoli Sheriffist 1,1 miljoni euro eest Peruust pärit kaitsja Gustavo Dulanto.
Praegu on klubi lähedal 30-aastase serbia poolkaitsja Miloš Jojići palkamisele. Kogenud mängija kuulus mullu Belgradi Partizani põhitegijate sekka. Varem on ta mänginud Bundesligas Dortmundi Borussias ja FC Kölnis. Aastate jooksul on klubi treeneripingilt läbi käinud Bundesligas karjääri teinud sakslane Thorsten Fink (Hamburger SV) ja ukrainlane Viktor Skrõpnõk (Bremeni Werder).
RFS eurosarjas alagrupis
Läti liigas liigutavat suuri summasid ka teised. Riga FC kõrval on teine suur tegija RFS. Lühendi taga peitub pikem nimi Rīgas Futbola Skola. Suurde mängu tõusid nemadki 2016. aastal. Läti ajalooline suurklubi Skonto FC läks toona pankrotti ja nende asemel kerkiski kõrgliigasse RFS. Nende ainus meistritiitel pärineb 2021. aastast. Eelmisel sügisel jõuti ka Konverentsiliiga alagrupiturniirile, kus teeniti mängudes itaallaste Fiorentina, šotlaste Heartsi ja türklaste Başakşehiriga kaks punkti.
RFS-i president on Läti kodanik Artjoms Milovs, kelle perekonnale kuulub suur investeerimisfirma LNK Group.
RFS-i puhul on klubi omaniku mõttes asjad selgemad. President on Läti kodanik Artjoms Milovs, kelle perekonnale kuulub suur investeerimisfirma LNK Group. Lisaks omavad nad üht Läti suurimat ehitusettevõttet LNK Industries. Nimetatu on ka RFS-i peasponsor. Veel on Milovs suur tegija ka lennunduses. Spordi vallas investeeris Milovs esmalt futsali klubisse Nikars. Praegu ollakse tegevad ka võitlusspordis. Nende puhul on kõige säravam tehing serbia poolkaitsja Darko Lemajići müük 2021. aastal 900 000 euro eest Belgia klubisse KAA Gent.
„Nii Lomakinil kui ka Milovsil on sidemeid Läti jalgpallijuhtidega. Neile ollakse tänulikud, sest ambitsioonikad projektid on tõstnud Läti jalgpalli taas pilti. See on olnud eriti oluline, sest paljud ajaloolised klubid eesotsas Skonto, Ventspilsi ja Liepājas Metalurgsiga on sattunud tõsistesse majanduslikesse probleemidesse ning lõpetanud senisel kujul tegutsemise,“ sõnas Sametis.
Läti jalgpall on viimastel aastatel olnud välisinvestoritele vägagi atraktiivne. Rahaliselt on kõige paremas seisus enne mainitud Riia klubid. Riga FC aastaeelarve jääb suurusjärku 8–9 miljonit eurot. Baltimaade palliklubidest saab suuremate rahaliste vahenditega uhkeldada ainult Leedu korvpallihiid Kaunase Žalgiris, kellel on kasutada umbes 10 miljonit eurot. RFS-i puhul räägitakse umbes kolmest miljonist eurost.
Midagi ligilähedast on mängu panna ka valitseval meistril Valmieral. Läti ajakirjanike sõnul pakuti eelmisel hooajal, et Valmiera saab neljanda koha, kuid reaalsuses suudeti kõiki üllatada. Mängijate keskmine vanus oli kõigest 22,2 aastat, millega oldi eelmisel hooajal Euroopa kõige nooremad meistrid. Ka Läti klubijalgpallis ei ole kunagi nii noori meistreid olnud.
Valmiera suured müügid
Põhja-Läti klubi omanik on Šveitsist pärit advokaat Ralph Isenegger, kellel on agentide hulgas head sidemed. Sel talvel ongi tehtud mitu supertehingut. 21-aastane Läti koondise ründaja Raimonds Krollis müüdi 1,5 miljoni euro eest Itaalia kõrgliigatiimile Spezia. Krollise müük on ka Eesti meedias kajastust leidnud. Ent sel talvel on nad teinud ühe veelgi kopsakama tehingu.
22-aastase Nigeeriast pärit ründaja Tolu Arokodare eest teenis Valmiera koguni 2,5 miljonit eurot.
22-aastase Nigeeriast pärit ründaja Tolu Arokodare eest teeniti koguni 2,5 miljonit eurot. Valmiera ridades mängis Arokodare viimati 2020. aastal. Seejärel on ta laenulepingu alusel olnud Saksamaal FC Kölnis ja Prantsusmaal Amiensis. Jaanuari lõpus ostiski Amiens Arokodare 2,5 miljoni euroga endale ja müüs päev hiljem viie miljoni euroga Belgia klubile KRC Genk.
Tulevaks hooajaks kõrgliiga kohast loobunud Jūrmala Spartaksi omanik on itaalia agent Marco Trabucchi, kellel on ka Venemaa kodakondsus. Venemaalt pärit omanik on ka tippklubide sekka kuuluval FK Liepājal. Samasugune seis on ka vahepeal hingusele läinud, kuid nüüd uuesti esiliiga kaudu tipu poole pürgival FK Ventspilsil.
„Tänu klubide eurosarjade edule on jalgpalli populaarsus tõusuteel. Kõrgliiga üldise arendamisega on ka palju vaeva nähtud,“ kiitis Sametis, kuid tõi esile ka viimaste aastate muutuste varjuküljed. „Kohalikel noormängijatel on jäänud võimalusi vähemaks. Korraga võib väljakul olla kaheksa välismaalast. Lisaks on neid veel ka pingil. Juba praegu on inimesi, kes ütlevad, et Läti meistrivõistlused algavad tegelikult kuuendast kohast. Mõned kohalikud investorid ei soovigi enam jalgpalli juurde tulla, sest neil puudub juba eos võimalus rikaste omanikega võistlemiseks.“
