KUULA | Karmen Reinpõld: miks me ei ole viimase kuue aasta jooksul näinud laboris ühtegi Taaramäed või Kangertit?
(16)Jalgrattaspordi uus hooaeg on käima läinud ning paari kuu pikkuselt pausilt naaseb taskuhääling „Jalgrattapalavik“. Huvitavate külaliste paeluvad jutud endiselt kättesaadavad Delfi Tasku, SoundCloudi, Spotify ja Apple Podcasts keskkonnast.
Sel korral on saatejuhil Ivar Jurtšenkol külas kolmel järjestikusel aastal Eesti parimaks jalgrattatreeneriks valitud Karmen Reinpõld. Väga omapärase taustaga treener, kellel on mitme erineva eriala kõrgharidus ning sportlikke väljakutseid esitab ta mitte ainult sportlastele, vaid ka iseendale.
Näiteks mullu tegi koos Liisi Alamaaga Saksamaal esimeste Eesti naistena Everestingu, kogudes ühte konkreetset tõusu sõites vähemalt 8848 tõusumeetrit. Oli jalgrattasadulas 14 tundi ja 36 minutit. Miks?
Filosofeerime, mis on andekus, ja kui palju astmeid võib olla andekusel. Füüsilise andekusega saadakse maailma tipule üsna lähedale, edasi peab olema vaimselt tugev, et füüsiliselt võrdsete seas löögile pääseda, ja kõige lõpuks otsustab iseloom, kas sinust saab midagi enamat kui lihtsalt väga hea sportlane.
Kuidas meil andekate ja andekusega on?
Reinpõld on selles vaates pisut murelik. Ta töötab Tallinna Ülikooli kinesioloogia laboris, testides iga hooaja eel noortekoondiste liikmeid. Ja mis selgub? Viimase kuue või isegi kaheksa aasta jooksul ei ole laboris nähtud ühtegi Taaramäed ega Kangertit.
See paneb küsima: „Kus tehakse valik? Kus nad välja sõelutakse? Seda, et neid Eestis ei ole, seda ma ei usu!“
Ta arutleb edasi. „Aga kui me mõtleme, millised on meie võidusõidud ja milline on profiil. Otepää ei ole selles mõttes mägine, et sealt tuleks mägede sõitja välja. Tallinna ümbrus toodab pigem eraldistardi spetsialiste, kellel on jõudu ja massi palju rohkem kui mägedes ronijal. Meie keerukus on see, et Taaramäe ja Kangerti laadsed, meeletu aeroobse potentsiaali ja tohutu töövõimega sportlased peaksid jääma treenerile silma, kes siis väga teadlikult nad oma haardesse võtaks – poputaks, hoiaks ja treeniks. Selle mõttega, et neid on võimalik eliiti viia.
Aga juunioride seas ei pruugi nad veel mitte midagi teha, vähemalt Eestis. Meie kodune keskkond soosib väga tugevaid juuniore. Ja selle all ma mõtlen puhtalt profiili, mis meil Eestimaal on. Kui me viiks nad võistlema Kesk-Euroopasse, vot siis me näeks teistsugust pilti.“
Teeme juttu tänapäevastest treeningtöö põhimõtetest, arutleme, millal võiks mõni jalgrattatreener saada pärjatud Eesti aasta treeneri nimetusega ning räägime pisut lähemalt Janika Lõivu tegemistest, kellel on suur „süü“ selles, et Karmen Reinpõld jalgratturite seltskonda sisse sulandus.
