ARVAMUS | Eesti tippvehkleja endine sotsiaalmeedia toimetaja vihakõnest: tapa ta oma headusega!

Mõnikord tundub, et internet kubiseb võõrastest, kes on täis vihkamist ja vaenu. Eriti sotsiaalmeedias. Ja kuigi see on ilmselt siiski liialdus, tasuks oma vaimse tervise huvides proovida neid mürgiseid kommentaare filtreerida. Alustades kasvõi kommentaaride lugemise vahele jätmisest.

Mida aga teha siis, kui need kommentaarid tulevad sinu isiklike postituste alla?

Kas sotsiaalmeedia solvangud on igapäev?

Haldasin ca kuus aastat Eesti vehklejana Julia Beljajeva Facebooki lehte. Õnneks saan rõõmuga tõdeda, et tema kontot külastasid pigem positiivsed toetajad. Aeg-ajalt küll oli ütlemisi stiilis „Oleks võinud paremini“, aga üldiselt oldi toetavad ja sõbralikud. Mäletan vaid ühte keskealist meest, kes OM-i ajal kirjutas äärmiselt ebameeldiva ja solvanguid täis sõnumi. See keskendus pigem küll välimusele kui sportlikele tulemustele. Kustutasin selle otsemaid, et Juliani see ei jõuaks ning mitte mingil moel võistlusteks valmistumist ei segaks. Õnneks see mees rohkem ühendust ei võtnud.

Küll pole ma aga kindlasti ainus, kes näeb, et selline läbimõtlemata kommenteerimine on väga laialdaselt levinud. Annan aastaid lastele koolides internetiturvalisuse loenguid. Nendega suheldes saan aru, et noorte arvates ei oma sotsiaalmeediasse jäetud kommentaar nii suurt mõju kui näost näkku öeldes, neid võetakse pigem naljana. Kust selline mõtteviis tuleb? Eks ikka kodust – kõik saab alguse kodusest kasvatusest. Samuti igapäevaselt solvavate ja naeruvääristavate TikToki jt kanalite videote vaatamisest.

Mida ette võtta, et (sportlaste) sotsiaalmeedias oleks rohkem positiivsust ja vähem negatiivset?

Tõenäoliselt ka lugeja nõustub, et vaenu õhutavate kommentaaride eiramine ei saa olla lahendus. Sellele mitte vastu astumine julgustab internetitrolle ja muid vihakõne esitajaid veelgi. Samas teame, et omapoolse kommentaari lisamine tekitab paraku sageli veelgi ägedamaid viharünnakuid ja solvanguid, sest seda see kirjutanu ongi oodanud.

Ideaalset nõuannet sellises olukorras käitumiseks loomulikult ei olegi. Samas tegelen mina laste ja nende harimisega, et sõnadel on sotsiaalmeedias sama, isegi suurem kaal ja levik kui tavaelus. Kui sa ei julge seda öelda inimesele silmast silma, ära kindlasti kirjuta ka internetti.

Küll aga ma ei näe, et selliseid lihtsaid meeldetuletusi tehtaks täiskasvanute suunas. Kui vaadata netiväljaannete kommentaariume, võtavad seal enamasti sõna täisealised, kes valdavalt tegelevad trollimise ja negatiivsuse levitamisega – ise samal ajal viidates sõnavabadusele. Seega on järelkasvavale põlvkonnale selge eeskuju olemas.

Oled avaliku elu tegelane? Siis pead selleks ka valmis olema!

Lihtne on öelda, et oled avaliku elu tegelane, neela alla. Me kõik oleme aga inimesed koos oma päris tunnetega. Niisiis, kui sportlane ei ole valmis veel päris täielikult kõike seda „päris“ elu vastu võtma, on lihtsaim teha privaatne konto. Turunduslikult tean muidugi, et see ei ole hea lahendus. Sponsorite ja fännide leidmine on sedasi tunduvalt keerulisem.

Lihtsaim ja kiireim lahendus oleks seega ehk (noor)sportlaste koolitamine nii psühholoogilise poole pealt kui ka sotsiaalmeediaplatvormide võimaluste kohta, et end ja oma kontot turvalisena hoida. Kuid ka siinkohal tean, et hoolimata heast ettevalmistusest teevad kurjad sõnad haiget. Koolitan ja räägin ju ise sellest teemast aastaid, kuid kui mõni nädal tagasi sain enda postituse alla solvanguid valeväidetena, tegi see tõesti haiget.

Kuidas end hoida?

Mind aitas viimasel ajal endaga kaasas kantav mõte: „Tapa ta oma headusega!“ Seega tänasin teda tema kommentaari eest, ütlesin, et hindan iga arvamust ka siis, kui see ei ühti minu mõtetega, ning soovisin palju positiivsust ülejäänud päeva. Mõni hetk hiljem oli kommentaar kustutatud…

Teine lause, mida samuti meeles hoian, on Ita Everi sõnad: „Ära vihasta. Ainult vaata ja imesta!“ Imesta selle üle, et kuidas tal küll on praegu nii paha tuju, et vajab enda välja elamiseks negatiivsuse valimatut levitamist. Lõppude lõpuks on enamikul juhtudest tegelikult probleem temas, mitte sinus, kes sa selle negatiivse kommentaari said. Tõenäoliselt oled ka ise mõnikord näljase või väsinuna nähvanud sõnu, mida hiljem ehk kahetsed. Ma ei ütle, et sa hakkaksid talle kaasa tundma, kuid kommentaarile selle nurga alt lähenedes aitab see ka haavu leevendada.

Ühiskonnast üldiselt on seda probleemi välja juurida keeruline. Veidi paneks ehk mõtlema see, kui meedia kajastaks nn näidispoomisi, kus reaalselt saadakse aimu, et tegudel on tagajärjed. Ka siis, kui need on tehtud virtuaalkeskkonnas.

Kui sa järgmine kord näed, et keegi on kellelegi lisanud halvustava kommentaari, levita sina positiivsust ning lisa sinna hoopis paar ilusat ja solvatut rõõmustavat sõna. Meie seast ei ole kuhugi kadunud head ja empaatiavõimelised inimesed – nad peavad lihtsalt oma hääle kuuldavaks tegema!