VIDEO | Balti liiga punktimasin rügab mitmel rindel: spordiga saab tegeleda nii kaua, kuni on tervist
Meeste võrkpalli Balti liigas esikohta hoidva Selver/TalTechi meeskonna üks suuremaid punktitoojaid on 22-aastane Jan Markus Üprus, kes tipptasemel sportimise kõrval jõuab täiskoormusel ka õppida ja töötada IT-valdkonnas.
Üprus rääkis TalTechile antud intervjuus, et kõigega hakkamasaamiseks ei ole vaja teatud iseloomuomadusi, vaid tekitada omale rutiin. See aitab vältida motivatsioonipuudust. Rutiini loomine on sportlaste (aga ka tudengite!) salarelv ehk võime teha teha päevast-päeva sama, mida eile ning seda mitte ainult trennis, vaid ka süües, magades, õppides, logeledes.
Kui ei meeldiks, siis ei teeks
Meeskonnas diagonaalründaja positsiooni täitev Üprus on sportimisega tegelenud terve elu. Linnast väljast elades olid selleks head võimalused sõna otseses mõttes käeulatuses olemas – nende maja taga olid jalgpalli- ja võrkpallivõrk, samuti korvpallikorv. Ning kuigi ta on käinud ka korvpallitrennis on võrkpall olnud siiski alati tema esimene valik.
Võrkpalli juures meeldib talle, et tegemist on võistkonnaalaga ning väljakul ei tule üksi „võidelda“. „Lisaks on võrkpall kiire mäng, samas ei ole ta selline nagu jalgpall, kus peab kogu aeg jooksma ja tegema. Selline on-off mäng.“
Võrkpalliarmastuse kõrval on Üpruse igapäevaseks motivaatoriks ja käivitajaks võimalus õppida ja töötada erialal mis meeldib. Ta ütleb, et kuna kool ja sport rõhuvad täiesti erinevatele asjadele, on ka nende ühildamine lihtne. „Kool on täielikult vaimne, trenn enamjaolt füüsiline.“
Planeerimine on muutnud paremaks suhtlejaks
TalTechi võrkpallitiimi pääses Üprus juba 12. klassis ning teadis, et kui tahab edasi mängida, siis tuleb siin ka õppima hakata. Kuna tema vanemad on samuti TalTechi lõpetanud, siis oli see igati loogiline samm.
Kindel teadmine TalTechis õppimisest ei ole tekitanud tal kunagi ka huvi kandideerida mõnda välismaa ülikooli, kus spordi ja kooli ühendamine on väga soositud ja toetatud.
Karjääride ühildamisel on tema sõnul arvatust lihtsamaks osutunud õppejõudude ja treeneritega ajakava planeerimine. Siin aitab kaasa ka see, et IT-teaduskonnas õppimisel on üsna palju paindlikkust. „Kui tunni- ja trenniplaanid olemas, on lihtne ka aega planeerida. Saab kergemini rutiini tekitada,“ tunnistab noormees.
Väga oluline on siinkohal suhtlemine treenerite ja õppejõududega. „Rääkida õppejõududega, et teha ülesandeid hiljem, pikendada tähtaega näiteks võistluste tõttu, vaadata loenguid järele. Tulebki suhelda, et teada, kuidas oma ajakava planeerida.“ Ta märgib, et aja planeerimisega seotud probleemide lahendamine on aidanud tal inimestega paremini suhtlema õppida.
Ta tunnistab, et kui ei oleks kooli ega tööd, siis saaks ta kindlasti rohkem võrkpallile keskenduda ning tema tase oleks siis ilmselt veel kõrgem. Samas Eestis ainult võrkpallist ära ei ela ning peale spordi on vaja ka haridust, mis aitab sportlaskarjääri järel edasi.
„Professionaalse spordiga jõuab inimene tegeleda ainult nii kaua, kuni tal on tervist. Pärast seda peab mõtlema, kuidas edasi minna,“ tunnistab tänane edukas võrkpallur. „Paljud sportlased lähevad treeneriteks, kelleks peab ka muidugi õppima, aga treeneri tüüpi ma pole – IT sobib mulle paremini.“
Seetõttu õpibki ta III kursusel küberturvalisust ning võrkpalli kõrval on tema teiseks tööks back-end veebiarendaja firmas Lumav, kus luuakse erinevatele firmadele veebipoode.
Rutiin tuleb tekitada ja sellest kinni pidada
Rutiini on ta harjutanud juba väiksest saadik. Juba siis mahtus ühte päeva mitu asja: kool, muusikakool ja trenn. „Rutiinitaluvus ei ole oluline ainult sportlastele, vaid tudengitele ja töötajatele ning kõigile teistele ka,“ tõdeb Üprus. „Kergem on asju rutiini järgi teha, kui end iga päev sundida ja motiveerida õpingute ning tööga tegelemisele.“
Sama soovitab ta kõigile, kes on temaga sarnases olukorras: „Tekitage endale rutiin, pange ajad paika ja pidage sellest rutiinist kinni.“
Nädala sees on Üpruse päevad sarnased. Hommikul ärkab ta kella kaheksast, teeb süüa ning kell 9 hakkab kodus Mustamäel tööga pihta. Kella 10 on ootamas hommikused koosolekud, millele kell 11 järgneb hommikune trenn. Kord nädalas on selle asemel aga praktikum ülikoolis, enamuse loengutest vaatab ta üldjuhul aga veebis järgi.
Pärast spordihoones lõuna söömist (kuna seal on sportlastele toit tasuta!) liigub ta tagasi koju, kus töötab umbes poole kuueni. Kell 18 algab õhtune trenn, mis kestab umbes kaks tundi. Koju jõudes on aeg üle vaadata kooliasjad.
Nagu ta ütleb, siis see on selline ideaalne „tööpäev“. Nädalavahetuse tüüpilisse plaani aga kuuluvad võistlused.
Kõige keerulisemad hetked sellise päeva juures on pärast õhtust trenni õppimine ja õigel ajal magamaminek. „Alguses on õppimise alustamine keeruline, aga kui juba õpid, siis on õigel ajal magamaminek keeruline, sest ei taha ülesandeid pooleli jätta, vaid ikka lõpuni teha,“ tunnistab Üprus. „Samas on pärast rasket kooli- või tööpäeva trennis käia väga hea vaheldus, sest siis unustad kõik päeva jooksul tehtu ära – saab aju n-ö puhtaks teha.“
Päevas kulub spordile umbes kolm tundi, sama palju ka koolile ehk kool ja sport kokku annavad umbes kolmandiku kogu nädala koormusest. Kõige suurema tüki ampsab aga töö. Kui uneaeg juurde arvestada, jääb nädalasse vaba aega umbes viis protsenti, hindab ta ise. See aja veedab ta muusikaga tegeledes. „Mulle meeldib kitarri mängida. Nõmme muusikakoolis õppisin kaheksa aastat ka trombooni.“
Kokkuvõtteks ütleb Üprus, et senine kogemus kooli ja spordi ühendamisel on talle õpetanud seda, et kui tahad mitut asja korraga teha, pead hästi aega planeerima ja panema kindlad asjad paika millal sa millega tegeled.
Tema tulevikuplaanides on igatahes kindlal kohal nii võrkpall kui IT. Võrkpalliga lubab ta tegeleda nii kaua kui saab ning kindlasti ka bakalaureusekraadi ära teha. Sealt edasi on juba kõik teed valla nii siin- kui sealpool piiri! Sellise distsipliini juures kindlasti!
