Vihakõne spordis. Pettunud panustaja ähvardas Eesti tennisisti pereliikmed tema enda nähes ära tappa
(107)
Eesti sportlased peavad vahel sotsiaalmeediast lugema räiget sõimu. Vihakõnega on eriti kimpus tennisistid, kellele vihased spordiennustajad kirjutavad peaaegu pärast iga kaotatud matši.
Eesti naislaskesuusatajate teateneliku eelmise pühapäeva Anterselva sooritus oli kehv ja nad võeti teise vahetuse ajal liidritele jalgu jäämise eest rajalt maha. Kõige magusamal teleajal rahvusringhäälingus üle kantud võistlus võis tekitada paljudes nördimust. Spordis ikka vahel juhtub. On paremaid ja halvemaid päevi. Enamik kaasaelajaid läheb eluga edasi, kuid leidub ka neid, kes peavad vajalikuks haarata nutitelefon ja sportlasele sotsiaalmeedias verbaalselt pasunasse anda.
Avavahetust sõitnud ja kolmel trahviringil käinud Regina Ermitsa järgmisel päeval Instagrami tehtud postitus ehmatas ja avas nii mõnegi silmad. Ermits avaldas talle privaatsõnumina tulnud kommentaari (kirjapilt muutmata): „mida sa halad, ausalt ütlen sure ära kedagi ei huvitaks ja sa ainult kaastunnet tahadki, täiesti mõttetud olete ja ise ei saa aru sellest.“
Ermitsa koondisekaaslast Johanna Talihärma sellised sõnumid kahjuks ei üllata. „Ei ütleks, et ma üllatunud olin. Tean, et paar aastat tagasi sai ka Grete Gaim väga koledaid kirju, kui tal MM-i teatesõit tuksi läks,“ rääkis Talihärm, kes ise jagas oma Instagramis eelmisel aastal veidi leebemat, kuid siiski sarnast juhtumit.
„Miks sina kõik p****e keerad? Mine koondisest välja. Enne sind olime ikka heal kohal,“ seisis tolles kirjas, millesse Talihärm toona ja ka nüüd tagantjärele suhtub lõbusa irooniaga. „Kui ma mõtlen sellele inimesele, kes on nii häiritud sellest, kui mina kuskil maailma teises otsas suusatan, ja tema ei saa oma eluga edasi minna ilma, et ta mulle mingi kurja sõna viskaks, siis ma tunnen talle pigem kaasa. Neid asju tulebki huumoriga võtta. See oleks umbes sama, kui keegi näeks telerist kaamelit ja pakuks talle seljarühi parandamise harjutusi. Need inimesed ei tea absoluutselt, mis meil siin tegelikult toimub, ja hakkavad siis õpetama.“
„Arvatakse, et meie elu on ainult lust ja lillepidu, sest nad näevad sellest ainult 5%.“
Tihti on halvasti ütlejad Talihärma arvates arvamusel, et kuna laskesuusatajad võistlevad maksumaksja raha eest, on neil moraalne õigus neid otsekoheselt kritiseerida.
„Inimesed arvavad, et me teeme nende raha eest sporti. Päris nii see ikka ei ole. Öeldakse: „Võtke neilt raha ära!“ Kas te võtate meilt IBU (rahvusvaheline laskesuusaliit – toim) raha ära?“ küsib Talihärm. „Arvatakse, et me saame raha selle eest, kui me ERR-ile intervjuusid anname, või et ERR maksab meile, et me iga nädal teleris oleksime. Laiem avalikkus ei tea, kuidas asjad käivad. Arvatakse, et meie elu on ainult lust ja lillepidu, sest nad näevad sellest ainult 5%. Jah, võistluspäev ongi pidupäev. Aga rasket tööd selle taga ei nähta. Sotsiaalmeedia tekitab tunde, nagu sa teaksid inimest, kuigi tegelikult näed temast ainult väikest osa.“
Spordiennustuse pahupool
Vihasõnumid on Eesti tennisemängijate jaoks igapäevane nähtus, pole vahet, kas tegu on maailma paremikku kuuluvate Anett Kontaveiti ja Kaia Kanepi või madalamatel turniiridel mängivate valgepalluritega, kelle mängudele saab kihlveokontorites panustada.
Prantsusmaal Patrick Mouratoglou akadeemias harjutav 19-aastane Mark Lajal jagas LP-ga õõvastavat sõnumit, mis saadeti talle mullu novembris Tuneesia turniiri ajal, mille ta võitis. Parasjagu käis esimese ringi matš austraallase Tom Evansi vastu. Lajal võitis selle kahes tasavägises setis 7 : 5, 7 : 6 (2), kuid spordiennustajale ei meeldinud sugugi, et tema live-panustest ei sündinud oodatud kasumit.
Sõnumi, milles varjunime ttpgz taha peitunud inimene luges nimeliselt ette tema pereliikmed ja ähvardas inglise keeles nad tema silme all ära tappa, saatis Lajal edasi ITIA-sse ehk rahvusvahelisse tennise puhtuse üksusesse, mis peaks aitama tennisiste nii korruptsiooni- kui ka vihakõnevastases võitluses.
„Kuulsin järgmisel päeval oma vastaselt, et täpselt samasuguseid sõnumeid – mina sain neid 30 tükki järjest – sai sellelt inimeselt ka tema,“ rääkis Lajal. „Vihasõnumeid tuleb sotsiaalmeediasse peale praktiliselt pärast iga mängu. See on seni ainus, millele olen reageerinud. Panin selle ka oma story’desse üles ja ütlesin, et sellist asja teha pole okei.“
Teises hiljuti Lajali meilile tulnud kirjas teatab initsiaalide S S taha peituv inimene, et on nädal tagasi vanglast vabanenud ega karda pärast Lajali pea maha lõikamist sinna tagasi sattuda.
Pahaste spordiennustajatega puutus Lajal kokku juba profikarjääri alguses ja ta rääkis sellest kohe ka akadeemiakaaslastele. „Kui hakkasin esimesi sõnumeid saama, ütles mu treeningukaaslane Alexei Popyrin (Austraalia tennisist, endine maailma 59. reket – toim), et mida rohkem sa mängima hakkad, seda rohkem neid tuleb. Tema saab neid siiani väga palju. Kõik saavad.“
Kaia Kanepile, kes oma sotsiaalmeediakontot ise ei halda, on pärast Austraalias peetud mänge viimastel nädalatel Instagrami piltide alla kümneid solvanguid jäetud. Oma sõnumite võimendamiseks kasutatakse selles maailmas suurel hulgal inetuid emoji’sid. Muu hulgas on näiteks inglise keeles kirjutatud: „Sa oled psühholoogiliselt nõrk ja ebastabiilne mängija! Väikse tehnika ja väikse kvaliteediga. Naeruväärne! Häbi! Kloun! Piinlik! Mine pese nõusid!“
Sotsiaalmeediaplatvormidel kasutatakse osa negatiivseid sõnu blokeerivat ja tehisintellektil põhinevat programmi, kuid kõiki solvanguid see kinni ei hoia.
Mõni aasta tagasi jagas Kanepi sotsiaalmeedia toimetaja Viktor Aspel Eesti Päevalehega privaatsõnumeid, milles lubati Kanepi jalad ja käed murda ning sooviti ta perekonnale surma. Too ähvardaja kirjutas inglise keeles, kuid Aspel tõi esile, et pärast 2019. aasta Australian Openil toonasele esireketile Simona Halepile kaotamist tuli talle mõne nädalaga 1100 vihasõnumit, millest tervelt 700 pärinesid Eestist. Samasse perioodi jäi ka Fed Cupiga seotud poleemika, mida Eesti meedia kajastas.
Aspel kasutab Kanepi kontode kommentaarides platvormide pakutavat programmi, mis blokeerib osa negatiivseid sõnu ja põhineb tehisintellektil, kuid päris kõiki solvanguid see imevidin siiski kinni ei hoia.
2021. aasta kevadel korraldasid maailma spordistaarid Briti jalgpalliorganisatsioonide eestvedamisel ühel nädalavahetusel sotsiaalmeediaboikoti, mille raames vaikisid kolmeks päevaks nii Manchester Unitedi, Euroopa jalgpalliliidu (UEFA), rahvusvahelise tenniseliidu (ITF) kui ka näiteks vormelistaari Lewis Hamiltoni ning meediakanalite Sky Sports ja BT Sport sotsiaalmeediakontod. Põhjused olid lokkav rassism ja vihakõne, mille ohjamise ebaõnnestumises nähti süüd just sotsiaalmeediaplatvormidel.
Euroopa Parlamendis on tutvustatud Euroopa Liidu ja Euroopa Nõukogu rahastatud projekti „Combating Hate Speech in Sport“. 31. mail Strasbourgis toimunud selleteemalisel konverentsil jõuti muu hulgas järeldusele, et vaja oleks „kaasata kogukonnajuhte, kes suudaksid mobiliseerida sporti armastavaid inimesi ning aitaksid kaasava keele abil kaasa selle nähtuse ennetamisele“, suurendada kampaania korras teadlikkust ning viia vihakõne punktid spordiklubide ja organisatsioonide põhikirjadesse. Appihüüd esitati ka meediale.
Eestis on veebikiusamise ja -solvamise korral võimalik pöörduda veebikonstaabli poole. PPA kommunikatsioonispetsialist Maarja Punak ütles sel nädalal Delfile Regina Ermitsa juhtumit kommenteerides, et tegu polnud ähvardusega, mida politsei saaks menetleda. „Kui on päris ähvardus, et lubatakse kedagi tappa, ja inimene tuleb politseisse, siis alustame menetlust. Saame anda inimesele märku, et selline kommentaar pole sobilik, ja paluda tal see oma kontolt eemaldada. Kui ta peab õigeks, et sportlasele, kelle võistlus ei läinud nii hästi, on mõistlik selliseid sõnumeid saata, siis meil ei ole võimalik teda ümber kasvatada. See toimiks siis, kui tegemist oleks teismelisega, aga antud juhul see nii ei olnud,“ rääkis Punak.
Eesti Antidopingu ja Spordieetika SA juhatuse liige Henn Vallimäe tõdes, et vihakõne on spordis tõsine teema ja ta jälgib Euroopa tasandil tõstatatud debatti huviga, kuid EAD-s pole selleteemalist ümarlauda veel toimunud. „Meil pole olnud ühtegi juhtumit, mida võiks vihakõneks nimetada, ja seetõttu pole olnud ka pakilist vajadust mingit juhendit või midagi sellist ette valmistada,“ ütles ta. „Igal juhul on see taunitav teema ja rahvusvaheliselt on see ka laual.“
Minu töös sportlastega pole vihasõnumid teemaks tulnud. Küll aga on tulnud teemaks, kuidas ja mil viisil sotsiaalmeediaga suhestuda. Selge see, et kui tulevad ebameeldivad sõnumid ja need on ka karmi sisuga, oleks üsna ebaloomulik, kui need inimeses üldse mõtteid ja emotsioone ei tekitaks. Küsimus on selles, mida nende tunnete ja mõtetega peale hakata: kas minna nendega kaasa, lasta neil oma käitumist mõjutada või neist kaugeneda ja teadlikult enda käitumise kohta edasisi valikuid teha. Paljud sportlased, ma arvan, on teadlikud sellest, et nad on eeskujud, keda jälgitakse ja vaadatakse. See võib olla nii inspiratsiooniks kui ka tekitada lisapingeid, kui sa võtad endale justkui kohustuse ootustele vastata või teistele midagi tõestada.
Eesti üldsus jälgib sporti ja huvitub, kuidas meie tippsportlastel läheb, kuid tihtipeale kiputakse andma hinnanguid ning unustatakse ära, et tippsportlased on ka inimesed, mitte masinad, keda miski ei mõjuta. Seda, kui sportlasele saadetakse pärast tema ebaõnnestunud sooritust otse halvustav kiri, ei saa kindlasti heaks kiita. Osa spordialade varasemad head tulemused on inimestes tekitanud ilmselt ootuse, et nii peakski kogu aeg olema. Selge see, et kõik, kes tippsporti teevad, pingutavad ja teevad selle nimel tööd iga päev. Muidugi ei pea käsi kokku lööma, kui neil ei lähe hästi, aga küsimus on selles, kas inimene aitab oma sõnumiga kaasa sellele, et sportlasel läheks edaspidi paremini, või lisab ta sellega pingeid juurde.
Kiputakse unustama, kui suur mõju võib meie ütlemistel ja käitumisel olla teisele inimesele. Iga meie sõna ja tegu võib mõjutada kedagi teist heas või halvas suunas. See, millist energiat nad tahavad ühiskonda tuua, on tegelikult nende enda valik. Enne, kui nad sportlastele midagi tühja, kriitilist ja hinnangulist kirjutavad või neid kuskil kommenteerivad, võiksid nad endalt küsida: mida ma sellega saavutada üritan ja kas ma meeldin endale, kui ma selliseid asju postitan? Kas ma päriselt saan endale otsa vaadata ja öelda: „Oh, nii äge, et ma seda tegin!“ Julgen öelda, et kui inimene selle hetke võtaks ja endasse natuke süveneks, siis ta tegelikult ei oleks endaga rahul. See ei puuduta üldse ainult sporti.
Endine Eesti jalgpallikoondislane Tarmo Kink tõdes, et vihasõnumid on kahjuks spordis üsna tavapärased. Eriti võis midagi sellist näha Inglismaal, kus Kink pallis aastatel 2010–2012 Middlesbrough’ ridades.
„Seal neid vahejuhtumeid ikka on. Eriti just mustanahaliste mängijatega seotult. Peamiseks teemaks on ikka rassism. Kõige eredamalt nägime seda viimase jalgpalli EM-i finaali järel, kus inglaste poolel eksisid penaltiseerias kolm mustanahalist mängijat,“ rääkis Kink.
Samal ajal tunnistas ta, et talle isiklikult pole keegi kurje sõnumeid saatnud. „Kui ma näiteks Inglismaal mängisin, siis ei olnud nutitelefonid veel nii laialt levinud. Ei olnud sellist tormi, et igaüks saaks oma arvamust avaldada. Tänapäeval on see tehtud väga lihtsaks,“ märkis Kink, lisades, et teda on säästnud ilmselt ka sotsiaalmeediakontode puudumine. „Olen ennast sellest teadlikult eemale hoidnud.“
Endise jalgpalluri sõnul on säärased halvad kommentaarid kahjuks spordi ja üldse elu osa. „Alati leiab kellegi, kes on valmis sulle halvasti ütlema. Võid olla omal alal maailma parim jalgpallur või näiteks poliitik. Ikka on neid, kes on valmis sul pea maha võtma. Kahjuks on selline asi elu osa,“ tõdes Kink.
